Väikesed killud

Loodan, et teil kõigil on käimas mõnus nädalavahetus. Kui tundub, et akud ei saa selle ajaga päris täis laetud, siis leidke hetk, et praegustes suurtes tuultes lendlevates värvilistes ja krabisevates sügislehtedes jalutada. 
(loe edasi)
Eile sai mu õe(Aigi)poeg 11 aastaseks. Holger oli esimene lapselaps meie perekonnas ja seepärast on tema sünd mul eriliselt meeles ja eriliseks jääb ka tema koht minu südames. Ehkki see võib juba praegu tunduda Holgeri jaoks õudusena, kutsun teda tihti hellitavalt pojakeseks. (aga ma kavatsen seda jätkata!) Nii eredad tunduvad need külaskäigud neile Pärnusse külla, mis lõppesid meie mõlema pisaratega,  kui tema mind akent patsutades pilguga koduteele saatis.  Nii kihvt ja huvitav on olnud jälgida tema kasvamist ja arengut! Tema terane ja rahulik iseloom on saatnud teda beebist saadik ja mis võiks mind teha õnnelikumaks, kui et just tema on nüüd minu pojale suurim eeskuju!
Palju õnne poja, Holger!
Jess, võit!
Tädi Aigi hellust jagamas oma õetütardele!

Unustasime Adeele mütsi ja keerasin talle pähe oma salli.
Seda pilti vaadates on mul tunne, et ta vaeseke ei usu ise ka oma silmi, kui armas ta ometi on!

Lahkusime pimeduses. Lennart on õnnest hullumas, et sai Holgerilt päranduseks sõjamehe kiivri ja koti! Need kaks on meie külaskäikudel alati Lennarti suurimad lemmikud ja Aigi otsib need juba aegsasti siis tema jaoks välja.
Kott ja kiiver olid muidugi kohustuslikus korras kaasas kohe järgmisel hommikul maal.
Kohe, kui ta kuulis, et on maale minek, leidis ta oma koti, et see vajalikuga täita ja kaasa pakkida. 
Lennart tahtis pilte teha metsas, aga seal oli toimumas hoopis põdrajaht, nii et me saime hetkega aru, et see pole täna just parim mõte!
Ma võin teha oma lastest mitukümment võtet või vaid viis, ikka on kõik sobivad ja mul on keeruline nende seast midagi välja valida. Nad oskavad nii hästi end pildile sättida ja olla, et see ajab mind juba täitsa naerma! 
Okei, ilmselgelt oli see siin lavastus, sest ega nad niimoodi ikka päris metsateel ei jaluta!
Aga see siin...
... oli Lennarti puhas omalooming.
Ta ronis Holgeri "onni". Ma olin valmis juba kaamerat haarama, kui tema kohmitses oma koti kallal. Võttis välja suupilli, mille ta oli hommikul kotti pakkinud ja mõmises omaette: "Metsamehel on alati ikka pill ka". Hiljem hõikas mulle: "Hei, kus mu kiiver jäi?"
Kui te jälgite mind instagramis , siis ehk olete näinud sellest juba ka väikest videot, mille vargsi filmisin. Mis saaks  olla parem teraapia hingele, kui muusika ja puhas loodus korraga!
Ta nautis nii tohutult seda olukorda, et ma ei tahtnudki enam seal kaameraga klõpsida vaid lasin tal seal sedasi ennastunustavalt edasi mängida. Nagu mõni metsavend kunagi. 
See oli üheaegselt nii naljakas ja armas, kuidas ta põsed sisse ja välja käisid ja jalg muusika rütmis tatsus! Oh, paistab, et mu hällilauludest tema beebieas on see laps ikka pisiku kätte saanud! 
Samal ajal..
Minu väike kõrvitsake! Ma ei peaks enam imestama, et see laps on nii voolitav, aga teen seda ikkagi. Ptui, ptui, ptui...selle lapse koostöö ja kohanemisvõime uute olukordade, korralduste, või uute harjumuste juurutamisel, on eeskujuks ennekõike mulle endale! Samal ajal pole ta siiski sugugi iseloomutu. Piltide tegemine pole ilmselgelt see, mis ma päriselt silmas pean, aga see on üks lihtne näide sellest, kuidas see laps lihtsalt on sedavõrd koostöö valmis, et vaid ütle, kuidas olla ja tema annab endast kõik ja ootab alati vähemalt teiselt sama palju vastu.  
Mu lapsed pole kindlasti imelapsed, aga kas pole, et iga laps on suur ime iseenesest!?
Aga ma ootan,  et nemad ise teaksid, kui imelised nad on ja oskaksid seda endas tulevikus näha ja üles leida! 

 JÄRGMINE                                                                                                                                     EELMINE

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: