Tuttav peegelpilt


Viimasel ajal on palju küsitud, mida ma olen teinud beebikilode kadumiseks. Mõtlesin siis, et kuna peale kilode pole mul suurt midagi kaotada, siis räägin sellest igavikulisest naisteteemast ka siin natuke.
Enne lapsi olin salamisi täiesti veendunud, et minust saab selline super heas vormis ja tervislikult toituv rase. Et, kui ma varem tervislikult ei toitu, siis rasedana kindlasti ja kaalu tuleb juurde vaid lapse arvelt. Lennartit ootama jäädes seisin aga reaalsusega silmitsi ja võtsin juurde 20 kilogrammi. Järgmiste rasedustega langesin ma samasugusesse enesepettusesse ja lõpetasin ikkagi +20kilogrammiga. Aga endiselt usun ma, et kui ma peaks veel kord rase olema, siis olen kindlasti super fit ja päris kindlasti mina küll nii palju juurde ei võta!
(loe edasi)
Nii, et jah. Iga rasedus on alanud mul tohutu suure entusiasmiga. Kohe alustasin pikkade jalutuskäikudega ja loobusin ehk mõneks ajaks ka magusast. Aga mida nädal edasi, seda suuremaks muutusid ahvatlused ja lõpuks ma olingi selline armas paksuke, kes ikka täiega igat ampsu nautis. Minu kahjuks või õnneks ei ole mul ka abikaasat, kes mu kehakaalu tõusu või välimust üldiselt kriitiliselt hindaks. Küll ma siis kirusin, et oi siit olen suur ja siit olen suur ja midagi ei lähe selga,tema aga ikkagi külvas mu komplimentidega üle. Praegu mõtlen et, ega ma ka vist poleks julgend tema asemel midagi ülitundlikule rasedale öeldagi! Ma küll päris ei usu, et meil on armastus nagu mõnes Mehhiko seebikas, aga kuna mul on jäänud mulje, et ta armastab mind igas suurusnumbris, siis  kõik mis ma oma kehaga teen on ikka ennekõike iseendale ja oma rahakotile. Sest odavam on alla võtta kui garderoobi vahetada.
Raseduse kestel oli mul ikka selliseid motivatsioonipuhanguid, kus ma loobusin õhtusest söömisest või saiakestest aga puhanguteks need jäidki. Arsti juurde oli alati tore minna, sest said kuulda jälle beebist ja tema heaolust, aga kaalumine oli kõige hullem piin. Sain alati nagu kaikaga kuklasse ja lubasin endale, et järgmisel kaalumisel teen eelmise kuu tasa. Nii paraku ei läinud kunagi. Raseduse lõpuotsas ei läinud ma enam üldse kaalule ja kuna ma olin juba kaks nädalat kohe-kohe sünnitama minemas, siis võtsin iga päeva, kui viimast ja sõin mida hing ihkas. Ja oi, mida kõike ta ihkas! Noh ikka nii, et trumm on läinud, viskan pulgad ka!
Laisa kreemikasutajana ei määrinud ma raseduse kestel ka enda nahka millegiga ja tänu taevale ei ole mul kolme rasedusega ka stiirasid tekkinud.
Ilmselt enamik sünnitanud naisi teab, kui peenikesena end tunned peale lapse sündi. Aga ülevalt alla vaadates saad aru, kui karmilt see tunne sind petnud oli.
Sünnitusmajja kaotasin vaid 5kg, kuigi tunne oli kolmekordne.
Alustasin kohe kõhuli magamisega ja esimestel nädalatel kasutasin korrigeerivaid pükse, mis polnud küll spetsiaalsed sünnitusjärgseks ajaks, kuid aitasid siiski kõhul suurel määral tagasi tõmbuda. Esimesed päevad jälgisin ka oma toitumist, eriti sel määral, et söön kindlatel aegadel ja sooja toitu. Kohe, kui koju jõudsime algas ka suurem külalistevool, nii et üsna pea  sai ka selgeks, et tordid, maasikad, šokolaad jms ei mõjuta kuidagi Hermanit, nii et muutusin juba päris julgeks ja lohakaks. Esimene kuu mööduski enamasti lõunaks torte, koogikesi ja muud kibemagusat süües, mida armsad külalised mulle aina lauale kandsid. 
  Kuna mul on järjepidevusega kehvad lood, siis midagi konkreetset ja
erilist ei tee ma toitumisel tänaseni. Ma soovin väga, et mul käiks mingi klõks läbi ja suudaksin elukestvalt midagi oma toitumises muuta. Mitte et ma tahaks olla näiteks vegan, aga ma imetlen seda teadlikku suhtumist.
Kord proovin ma paar nädalat mitte süüa peale õhtul kella kuut, siis paar nädalat loobun saiakestest, siis jälle paar nädalat elan nii, et hommikul söön mida iganes hing ihkab ja päeva peale lahjemalt. Minu mõte number üks on ikkagi see, et mul Hermanile piima ja perele energiat jaguks anda. Ja seda viimast kulub palju! Olgu öeldud, et karastusjoogid,krõpsud jms pole kunagi olnud mul au sees, nii et sellised asjad pole kunagi ka minu komistuskivid olnud. 
Samas pole möödunud vist ühtegi päeva, mil ma oleks midagi magusat endale täiesti ära keelanud. Meie toidulaud on nagu keskpärasel eestlasel ikka. Seal on makarone hakklihaga, kartuliputru, salateid ja pannkooke...
Üks muutunud asi on veiniäädikas. Ma ei tea, kas see on aidanud kaalukaotusele kuidagi kaasa, aga olen sellest täiesti sõltuvuses alates päevast, mil vajasin seda ühe tordi tegemiseks ja avastasin, et seda jääb terve pudel järele ja midagi peab sellega tegema. Guugeldasin natuke ja nüüd on mul juba teine pudel. Panen ühe klaasi vee kohta 2tl veiniäädikat ja see on lihtsalt nii hea! Või siis olen mina imelik. Kes teab midagi öelda, miks see võib osutuda mulle kahjulikuks, siis andke mulle märku, seni ma ei suuda lõpetada!
Kuigi Lennarti ja Adeele järel sulasid mu raseduskilod mühinaga,  olin kuulnud ja lugenud, et peale kolmandat last ei lähe kaal enam nii lihtsalt, kui esimeste lastega. Arvestades ka asjaolu, et ma pole enam 24. 
Siiski kaotasin 3 kuuga  20st juurde võetud kilost 21 kg.
Rasedust ei alustanud ma oma ideaalkaalust, nii et arenguruumi ja motivatsiooni veel siiski on.
Suurim teene kaalu kadumisele on kindlasti liikumine.
Alustasin 5km pikkuste kõndidega 1,5 nädalat peale sünnitamist. Jõu ja võhma kasvades tiirud pikenesid. Nüüdseks on tiirud vastavalt päevakavale 8-16 km päevas. Veedan 2-3 tundi õues liikudes ja viimased paar nädalat olen teinud peale kõndi ka koduseid jõuharjutusi. 
Herman ise on parim jõukohane hantel, aga kasutan ka Adeelet ja Lennartit jõudumööda ära. Teen kükke, kätekõverdusi põlvedel, blänkingut, jalatõsteid koos lastega ja seistes kiigutan Hermanit küljelt küljele. Teisele korrusele kõndides proovin astuda 3 astet korraga, pliidi taga seistes teen jalasirutusi taha, korjan kükki laskudes laste pliitseid maast ühekaupa jne. Ühesõnaga kasutan koduseid toimetusi kui võimalust koduseks jõusaaliks.
Tore on näha peeglist, et mu pead hoiab mulle juba vaikselt  tuttav keha, kuid minu eesmärk on olla pigem tugev, kui lihtsalt peenike. Suveni on veel aega, nii et jõuab veel keha voolida ja nüüd, mil keha on rasedusest ja sünnitusest taastunud tuleb ka trennile rohkem rõhku panna. Eks paistab, mis sellest välja tuleb!
Olge terved ja tugevad!
                                                                                                                                                 EELMINE

Sellel postitusel on 5 vastust

Madli, sa oled imetlusväärne naine! Uskumatu motivatsioon ja sihikindlus igas asjas. Ma koliks Põlvasse tagasi vaid sinu pärast, et kasvõi autoaknast seda sära kaugelt kaeda saaks. Loodetavasti motiveeris see postitus mindki olema parem, veelgi aktiivsem ja ilusam inimene. Suvi pole teab, mis kaugel ja loodetavasti on selle aastane parem kui eelmine.
Liisbet
28. jaanuar 2018
Et sinu lahkus heade sõnadega ka iial otsa ei lõppe! Liisbet, sa oled ise mulle ju täpselt samasugune motivaatornaine! Muah!
adelinemadeline
28. jaanuar 2018
Hull naine kõige paremas mõttes! Proovin selle veiniäädika kohe ära, kõlab küll nagu peaks kõigele ainult hea olema ja vean oma tagumiku ka kohe välja kõndima!
Keep going ja aitäh selle postituse eest!
Gerli
29. jaanuar 2018
Täielik wonderwoman!
Hoia kõigest väest seda motti, sest trenn teeb ju tõepoolest elu veelgi paremaks ja teistmoodi magusaks.
Oled eeskujuks meile kõigile!
Mari
29. jaanuar 2018
Aitäh boostimast, Gerli ja Mari!!!
adelinemadeline
13. veebruar 2018
Email again: