Sildid:

Pulmapidu

Sellel postitusel on 3 vastust
Ma arvan, mul ei ole läinud veel pärast nelja kuud, ainsatki päeva, mil ma poleks sekundikski jäänud kohtlaselt naeratades meenutama meie pulmapäeva. Mulle pakub juba rõõmu see lihtne asjaolu, et mu pulmapäev ei möödunud valutava pea, tulitavate jalgadega ning rampväsimusega, nagu olin õudusega kartnud, lugedes ja kuuldes pruudilugusid. Vastupidi! (loe edasi)
Kirikust väljudes ja õnnitlusi saades, oli pidulik osa lõppenud. See tähendas, et nüüd võib meie poolest toimuda, mis tahes! Minu õdede poolt tellitud auto oli ülivinge ja nende poolt tehtud kaardike seal sees, saatis meid tõesti muinasjuttu! Selle tohutupehme ja lai nahkiste pani meid vist liigagi mugavalt end seal tundma! Oma töö tegid kindlasti ka esimesed šampusepokaalid! Haha! Kuna ilm oli üks suve palavamaid, siis naersime ise ka, kuidas selles vanas uunikumis ilma igasuguse kliima ja konditsioneerita ellu jääda! Aga uskuge mind, paremat ja õigemat asja sel puhul, kui lahtised aknad, pole ikkagi olemas! (Juhul, kui su soeng seda lubab!) Tore oli mööda Põlvat pulmarongis sõita, uhkelt aknast pruudikimbuga lehvitada ja rahulolevalt seljataga signaalitavaid autosid kokku lugeda! Ka pulmarong oleks olnud asi, mille ma oleks hea meelega alguses ära jätnud, kui meie laulatus oleks toimunud peopaigas, aga just sellest kolmveerand tunnist kujunes meie kahe  kvaliteetaeg teineteisele sel päeval!
Ihamaru teeristis toimus väike jääkülma coca-cola peatus ja seal toimus ka meie ühiselt kokku pandud murekotikese teele saatmine. Veel enne, kui pulmaisa oli külalistele jõudnud lõpuni rääkida asja mõttest, oli meil Rainiga juba peatatud esimene auto! Ja hopsti, selgus, et see tore pere on Pärnust pärit ja sinna ka teel!
Polnud kahtlustki jääda ootama järgmist autot, mis sõidaks sealt suvalisest ristmikust mööda kuhugi kaugemale! Jah, nii meil see käibki- tuleb mure ja enne, kui me isegi sellest aru saame, on see juba meil lahendatud! Ma usun, et see kaunis paar sai seda kotti avades päris toreda üllatuse osaliseks ja neidki saadab õnn ja armastus!
Kahe lapse vanematena vaatasime päris altkulmu, kui pulmaisa Kaido vihjas, et Cantervillas on olemas ka kurepesa! Kaido naeris vastu, et te vast olete ikka aru saanud, et kured lapsi ei too ja selle peale lubasime, et otsustame selle toimumise üle alles pulmarongi ajal. Selleks ajaks oli meeleolu aga juba nii ülev, et iga asi tundus õige ja tore!
Nii siis valiski Rain välja mõned sõbrad, kelle abiga ta siis paela ümber kureposti võimalikult kõrgele pidi siduma. Kirjutan praegugi silmad naerust pilus, kuidas Rain nagu orav, omal jõul tohutu entusiasmiga, seda paela nii kõrgele ronis siduma. Sõbrad ütlesid hiljem, et Rain ei toetunudki õieti nendele! Ma tahan näha seda meest, kes selle kõrgemale suudab panna! Nii ta siis sidus ämma juhendamisel neid sõlmi sinna paelale juurde ja juurde! Hahaa!
Toimusid veel mõned ühismängud ja vanade armastuste vette uputamine!
Üks, mis oli kindel, mida vette ma ei uputa, ära ei põleta ega taevasse lennuta, oli minu Ehasalu. Vahetult enne šampuselauda ja õnnesoove, kutsusin ma oma isa ette, et talle tagasi kinkida oma perekonnanimi. Täna ja ilmselt igavesti ajab selle hetke meenutamine mul silmad vett jooksma.  Pidin ka siis end kõvasti kokku võtma, et isale oma koostatud tekst valjult ette kanda, ilma et hääl murduks ja meik laiali voolaks.  Sellest sai meie õhtu valusaim ilusam hetk! Minu jaoks oli see hetk, mil minu isa mind Rainile päriselt üle andis!
Järgnes hulk õnnesoove ja kallistusi!
Ka siis saime Rainiga veel mõne kahekesi olemise hetke kudrutamiseks ja muljetamiseks. Rahvas kogunes seni peosaali ja leidsid omale kohakaartide järgi istekohad. Kui meid sisse paluti, siis võtsid külalised meid hõisates vastu! 
Pidu võis alata!
Välja sai mängitud pulmaametid. Kes need lõpuks endale omistasid, sai meilegi üllatuseks! Pulmaisa esitatud naljad olid väga peenelt ja oskuslikult esitatud. Nende tagant võisime me kohati vaid ise tagamaid leida ning naerame üht ja teist olukorda tänaseni! Loodame, et ka meie humoorikat kohtumislugu keegi üks-ühele tõsiselt ei võtnud, kuigi omajagu peidetud salajast tõtt oli ka selles!
Nalja sai tõesti ja siin tahan tänada ka oma toredaid ja ilusaid pulmakülalisi, kes kõiges vapralt ja lõbusalt kaasa lõid!
Selleks ajaks, kui oli aeg avatantsuks, oli kadunud igasugune närv, võib olla see saigi saatuslikuks meie esimestele sammudele. Hahaa! Meie valitud viinivalss võis tunduda pealtnäha lihtne, kuid nüüd, kui mu õde Aigi oma abikaasaga tantsutunde võttis, imestas ta käsi kokku lüües, kuidas me nii raske tantsu selliseks pingeliseks ürituseks üldse valisime! Igatahes sai ilusti tantsitud ja julgen öelda, et võin oma mehega ballile küll minna! 
Ma olen tõesti õnnelik, et võtsime vaevaks õõtsumise asemel eratantsutunde võtta ja nii mõnegi tantsustiili ABC endile selgeks teha. Tantsuõpetaja Reno Olle palus kohe meil proovides peokingad jalga panna. Mu süda tilkus tõesti verd, nähes oma helesinistel sametkingadel musti jutte, mis Rainil oli sinna õnnestunud tõmmata.
Ka Rain oli kogu aeg hädas, sest proovis iga hinnaga ka seda jälgida, et mu kingi mitte tallata.  Mida rohkem trenni tegime, seda vähemaks triipe jäi ja õnneks sain nende endise moe pulmaks tagasi. Muutunud oli aga see, et pulmapäevaks olid kingad niivõrd sisse tantsitud, et pulmas taipasin, et mu kingad on nagu kontsaga sussid. Proovisin korraks isegi tantsu vihtuda paljajalu, aga taipasin kohe, et kontsadel palju mugavam- sellist asja pole mul elus iial olnud! Ja kingadel polnud sellel õhtul ainsatki musta kriipsu!
Pean ütlema, et pruudipärja kandidaate oli meil lausa kolm ja tõmbasime kodus liisku, et miski muu aitaks selle otsuse langetada. Arvan, et pruudipärg meie armsatele Mariliisile ja Indrekule osutus just õigeks valikuks! Nii, et Adelinemadeline ootab uusi väljakutseid! Khkhmm!
Minu jaoks oli suur rõõm see, et kõikidel lastel oli seal nii palju tegevust, et kõik vanemad said rahulikult õhtut nautida  ja lapsehoidjad said kõrvalruumis suurepäraselt oma tööga hakkama. 
Oma poega nägime me ainult tantsupõrandal bändi saatel paljajalu rokkimas! Adeele oli jälle nagu inglikene, käis nagu trofee vanaema, vanaisade ja tädide sülest sülle. Minu ema sättis ta juba aegsalt magama!
No ja siis oli tordilõikamine ja söömine!
Tort oli väga ilus aga maitse....vot see on ainus koht, mida ma kahjuks tõesti ei mäleta! Üleüldse ei olnud mul aega keskenduda toidule ja maitsetele. Jälgisin ja nautisin hoopis kõiki ja kõike enda ümber ja toitusin sellest!
Rain mu kõrval küll kiidab, et praad ja tort oli olnud eriti hea! Ju siis oli!
Toimus ka paar luhtaläinud pruudiröövikatset, kus esimesel korral õnneks mind mu isa päästis ja teisel korral mu kallis abikaasa.
Meil oli tõsine plaan, et me ei saada ise ühtegi külalist, vaid lahkume ise esimestena. Aga pidu võttis sellise hoo ja bänd hullutas, et meil oli tõesti raske end kokku võtta ja tõusta. Nii siis saatsime mõned külalised enne, kui lahkusime, et minna pulmareisile. 
Üks oli kindel- me ei tahtnud pärast pikka korraldamist ja vaeva astuda hommikul ootamatult muinasjutust argisesse reaalsusesse, vaid tahtsime aeglast hoo mahavõttu! Sel pühapäeval oli vaid üks pakutav sihtkoht- Bulgaaria. Broneerisime pikalt valitud hotelli ja pakkisime pulmadele eelneval päeval ka kohvrid. 
Lapsed jäid esimest korda elus nii pikalt ilma meieta! Me ei muretse hetkekski, kui nad on mu ema hoole all, aga igatsuse vastu lihtsalt ei saa!
Mu ema on üldse tõeline kullatükk! Ta aitas mul Adeelet ja Lennartit hoida ka ajal, mil meil oli pulmi ettevalmistades kiired ajad. Üleüldse ma olen väga tänulik oma perele ja pruutneitsitele, kes aitasid mul ühe või teise otsuse või valiku langetamisel abiks olla ja märkasid oma abikätt pakkuda, minu eufooriat ja ahastust kuulata ja kogu selle aja minu kõrval seista! Sama moodi hindan ma kõrgelt Raini isamehi, kes nii iseenesestmõistetavalt ja omajopelikult Lennartiga tegelesid!  Ja aitäh pruutneitsitele, kes te pulmarongist maha hüppasite ja peokoha viimased ettevalmistused lõpuni viisite!
See on uskumatu, kui meienäoline see päev otsast lõpuni sai!
Isegi ilm oli tõeliselt meie nägu- palju kõrvetavat kuuma ja lõpuks ka sähvivat välku! Me tundsime end terve peo aja, kui külalised iseenda pulmas, kogu õhkkond oli vaba, rahulik ent meeleolukas. Kõik sujus ja isegi, kui oli mõni asi, mis polnud mõeldud täpselt nii minema, siis need ei suutnud mind panna isegi kulmu kergitama, sest ma olin lihtsalt nii õnnelik!

Meie mesinädalad möödusid samuti lõbusalt ja mesiselt. Juba järgmisel päeval päevitasime õnnejoovastuses. Musta mere päikese all harutasime pulmapäeva selle algusest lõpuni  7 päevaga detailideni lahti.
Ma olen nii uhke meie üle! Ma tean, et neli kuud pole aasta, neli aastat ega 40 aastat! Ja ma pole nii naiivne, et arvata, et sellel teel ei tule katsumusi ja väljakutseid, mis võivad meid nõrgaks teha, aga ma olen nii uhke meie üle, et oleme üheskoos juba 7 aastat. Eriti arvestades seda, et mul on tunne,  et abielu ja suhet ei väärtusta enam nii nagu vanasti. Tänapäeval tundub see lihtsalt leping, mille sa sõlmid ja millest loobud, sõltuvalt sellest, mida sa tahad suvalisel hetkel. Ma tean, et asjaolusid on erinevaid ja paljud suhted ei peakski kestma, kuid rohkem võidaks mõelda suhte pühadusele, tähtsusele, pühendumisele ja raskele tööle, mis iga suhte taga on, enne, kui see kõik purustada. 
Abielus olla on imeline! Ma olen tänulik, et mu kõrval on mees, kes hindab mind ja meie abielu ning, kes paneb meie perekonna oma esimeseks prioriteediks iga päev! Me pole ideaalne abielupaar ja kindlasti peame tegema parandustöid,  aga ma olen õnnelik, sest mul on mees, kellel on palju kannatust minuga ja kes teab, mis on andestamise ja armastamise vägi!

Palju armastust!



Eelmine
16 päeva!
Järgmine
Silmale nähtamatu

3 vastust

Nii imeline ja tõeliselt andekas oled... Mäletan, et koolis sa koguaeg rääkisid, et see eriala ei ole see....ja ei olnudki. Sa otsisid alles ennast... Sinu andekus on avaldunud nüüd :) See siin kõik sobib sulle. Edu Sulle, Madli!
P.S Teie pulmapäev oli nii imeline ja tore on siit lugedes sellest natukenegi osa saada.

Kaunist jõuluaega!
Pilleriin, 21. detsember 2015
Olen juba üsna noorest saati Sind imetlenud ja tundub, et sellel ei ole siiani piire. Mul on südamest hea meel, et muinasjutud ka tegelikult eksisteerivad. Minul võttis silma märjaks.
Armastus viib edasi!
Saskia, 20. detsember 2015
See kõik on nii armas. Sa kirjutad tõelise kirega ja nii ehedalt, et ootan põnevusega su uusi kirjeid. Ma tean, mida tähendab see pidupäev ja need ettevalmistused noorpaarile, seda enam elasin Teile kaasa. Telgitagustes tehtud töö ja vaev on igati ära tasunud, sest pidu nautides, ei saanudki aru, mis kõik oli tehtud, kuna see tundus nii loomulik ja ilus. Teie armastuslugu lugedes, loodan väga, et nakatate mõnda paari abielluma :) Armastus on imeline ja Teie ka. Margit, 14. detsember 2015

Lisa kommentaar

Email again: