Pulmapeo ettevalmistused

Paljud inimesed, kuuldes pulmadest, küsivad esimese asjana, kas kleit on valmis. See võikski ideaalis olla pruudile üks vähestest asjadest millele keskenduda, kuid pruudina pulmi korraldades on rõhk paratamatult hoopis miljonil muul pisidetailil. (loe edasi)
Ma visandasin mitmeid kutseid, et tellida oma visiooni järgi kutsed, sest pidasin nende isetegemist liiga keerukaks ja aeganõudvaks. Tellisin näidiskutse tuntult tegijalt, see oli imekena aga ei klappinud minu visiooniga. Just sel hetkel selgus, et ma ei usalda selles projektis kellegi teise kätt. See probleem kerkis mitu korda pinnale, kui üks või teine tahtis mind aidata. Ikka ise ja ise, nagu kaheeaastane :) Ma nautisin tervet loomeprotsessi ning täna ma mõistan, miks ma sellist jonni pidin ajama, et saada omale selline kogemus!
Minu käe all valmis pärast paljusid katsetusi ligi 40 pulmakutset.


Väga palju pakutakse sõrmusepatju, aga need on kõik üsna samanäolised ja otsisin alternatiivi. Natuke kodus ringi käies, leidsin oma kalli sõbranna kingitud kaanega plekkkarbi. Katsin selle õhukese värvikihiga, täitsin selle seest poroloniga, mille peale õmblesin pruutneitsite kleidikanga ja oma kleidipitsi. Peale lükkisin mõned oma ema pärlid. Oma vanaema pärlitest meisterdasin Adeelele ka lutiketi.
Sõrmusekarp kuldsõrmustega. Foto: Marko Mäestjärv
Mul oli kindel plaan, et tahan peas kanda pärlitest ehet. Valmistasin neid lausa mitu varianti oma kadunud vanaema pärlitest! Kõige imelisem asja juures on see, et meie valitud pulmakuupäev langes kokku ka minu vanaema ja vanaisa pulmapäevaga. Mis võinuks siis olla tähendusrikkam?!:)
Esimene katsetus :)
Seonguproov koos ühe ehtekatsetusega.

Lõplik valik! Foto: Marko Mäestjärv
Ka kingituste kohvris kasutasin ma pärleid ning pruutneitsite kleidikangast! Aga vot selle puhul ei saa ma kogu au endale võtta! Anna nüüd andeks mulle Rain, kui seda hommikul loed, aga ma ei saa ega taha seda seika siin mainimata jätta!:) ...enamasti tegingi ettevalmistusi siis, kui lapsed magama olid läinud. Sel õhtu nokitsesin kohvri kallal, olin pealmise külje valmis saanud ja kuigi ma tavaliselt punnin lõpuni, siis nüüd murdis mind uni! 
Hommikul, kui olin juba Raini tööle ja Lennarti lasteaeda saatnud, tegin endale kohvi ja avasin kohvri ning mis te arvate?- Minu mees, oli niidi ja nõelaga valmis teinud ka teise poole, kes teab, mis kellani öösel! Okei, muidugi polnud see perfektne, aga see kohver sai just sellisena nii ehe ja ilus! Mul jäi lisada vaid sats!

Ma tõesti armastan seda meest!

Ma teadsin, et oma armast nime ma minema ei viska, ega uputa, nii et otsustasin selle oma kallile isale tagasi kinkida! Tahaksin väga ette rutata ja rääkida sellest tundest, mis valdas seda isale ette lugedes, aga jätan selle siiski pulmapäeva blogipostitusse :)

Kindel mõte oli  lauakaunistustega, Raini abiga valmisid laudadele kastid, peitsisin need tumedaks ja kirjutasin valge värviga peale MR, samuti valmisid pulmamagnetid külaliste nimedega, mis ühtlasi tähistasid ka lauakohti ja külalised said need meenetena koju viia! M ja R kujulised kastid täitusid floristi käe all minu valitud lilledega, millest osad olid pärit ka minu armsa ema lilleaiast! Ta oleks sealt andnud kõik oma lilled ja õied, kuid ma tõesti ei raatsinud võtta seda, mis pakub silmailu aias kauem, kui ühe õhtu! 
Ka ametimärgid valmisid lihtsatest puuketastest!
Pulmatordi alust käisid minu isa, Rain ja Lennart metsas otsimas. Tagasi tulid nad suure südamekujulise kännust lõigatud kettaga! Igal pool on armastus!
Südamekujulisel puualusel pulmatort. Foto: Marko mäestjärv

Kirik sai kaunistatud armsate inimeste poolt, minu kalli vanaema hortensiatega! Küll ta võis seal ülal ikka uhke olla! Ja, et just temale ma lubasin väikese tüdrukuna, et mina abiellun kindlasti kirikus!

Fotonurk. Foto: Marko Mäestjärv
Fotonurk! Seda ma muudkui tegin ja keegi ei saanud aru, mis käkk sellest valmib, aga otsustage ise! :)
...and they lived Happily Ever After!

Pulmaoksjonil oli kaks pudelit veini meie pulmajookide etikettidega, mis tähistasid siis 20. ja 40. pulmaastapäeva ning osutusid lõpuks ootamatult hinnalisteks! 
Eraldi laual olid ka pulmaraamat ja meie 1., 5, 10, 15, 20 ja 50. aastapäevade  veinid, millele külalised said oma nimed kirjutada. 

Kui ma oleks sel hetkel teadnud, et just pulmastilistika ja korraldus on see, millega tahangi tegelema hakata, oleksin teinud märkimisväärselt rohkem pilte oma valminud detailidest, mida pulmafotograafi kaamera kinni ei püüdnud! Loodan siiralt, et tulevikus on palju vägevamaid asju tulemas ja saan seda siin ka jagada! Ja tundub, et on!..:)

Näiteks pole pilti mul tahvlile joonistatud lauaplaanist, sissekäigu uksel kahel pool olevatest ühistest piltidest, mis olid nööriga vanal aknaraamil, värvitud vanadest purkidest või plekktopsidest valminud laternatest jne jne
 Kaks päeva enne pulmi viivuks perega maale sõites, et tuua sealt mõned vaasid või vidinad, kadusin ma ruttu isa kuuri alla ja keerasin seal traadijupist enda pruudikleidi riidepuule Mrs-i. Valge spreiga värvisin valgeks. Rain ei mõistnud absoluutselt mis asja ma seal väänan ja keeran, aga kui sealt rahulolevana väljusin, vaimustus ka tema ja naeris, et peab tunnistama, et sellised pealtnäha tühised liigutused kannavad oma vilja! Ja pean tunnistama, et kruustangid, haamrid, saed ja trellid sobivad minu kätte väga hästi!
Pulmapäevale eelneval õhtul, veel enne, kui Cantervilla külastajad polnud lahkunud, käisin mina redeliga mööda saali maani seelikuga paljajalu ringi ja lõin siidkardinaid talade külge. No mitte, et mu mees või õde poleks mind tahtnud aidata, vaid ma lihtsalt tahtsin ise! Viimistlesime fotonurka, sättisime paika linikud ja küünlad aknapõskedele, vaasid kingitud lilledele ning veelkord küünlaid, küünlaid, küünlaid.
Istusin peoperenaisega tunde ja tunde, et rääkida otsast lõpuni, kuidas, kus ja millal miski peab olema. Siis lõpuks kutsus ta mind korrale, et läheksin nüüd koju magama! Kõik oli valmis, enam ei saanud midagi paremaks teha, oli vaid oodata homset!
...


Kirjuta esimene kommentaar

Email again: