Sildid:

Laulatus

Kõik need kaheksa kuud, mil olime seda päeva ette planeerinud, olid möödunud linnulennul, kuid pulmapäeva hommikul ärgates, oli aeg justkui peatunud. Rain tõi poest sooje kaneelisaiakesi, jõime rahulikult kohvi ja naersime, sest kõik, mis pidi juhtuma hakkama, tundus lihtsalt ebareaalne...(loe edasi)

Mariliis,minu pruutneitsi tuli veel enne juuksurisse minekut meie juurest läbi, et kinkida meile pühendatud veinipokaalid ja roosakvarts. See oli nii ilus žest! Mariliis ei jõudnud ära imestada, kui stoilise rahuga ma talle uksel vastu tulin- hommikumantlis, juuksed veel märjad ja saiake hambus! 
Varsti tuligi mu ema laste juurde ja saatis mind ära viimast korda preili Ehasaluna. Kell 10 olime kahekesi koos paaripanijaga maavalitsuses. Pidulik meeleolu algas juba sealt, kõik oli väga ilus ja meeleolu härras. Mäletan, kuidas vaatasin akendest välja ja mõtlesin, kuidas ka väikesed soovid täituvad, kui nendesse siiralt uskuda. Terve suvi oli möödunud üsna vihmaselt ja ettearvamatult, aga kinnitasime kõigile külalistele, et tuleb suve kuumim ilm ja ärgu keegi vihmavarje kaasa võtku! Nii ka oli! 
Läksime juuksurisse, kus ees olid pruutneitsid. Lõime kokku šampusepokaalid ja nemad läksid edasi peopaika, et Grete saaks meiki hakata tegama. Kuna juuksuriga tehtud proovisoengu mõtlesin viimastel päevadel ümber, siis katsetamisruumi enam ei jäänud, kuid Liilia, nagu ikka, sai asjast õigesti aru ja mina sain õnnelikuks oma uue soovitud soenguga. Kui ka Rain oli kääride, laki ja geeli alt läbi käinud, sõitsime tüdrukutele Cantervilla järele. Seal oli meil kinni pandud eraldi ruumid, kus saaksime rahulikult Gretel lasta meiki teha ja end riietada. Selleks ajaks oli ka Marko, meie fotograaf, kohal, kes jäädvustas igat hetke.
Ma tõesti imestan tänaseni, et minus valitses täielik rahu, välja arvatud momendil siin üleval pildil, kui isamehed tõid minu tellitud pruudi- ja pruutneitsite kimbud ning isameeste ja Raini rinnanõelad. Need olid küll väga ilusad, kuid ei olnud need, mida preili oli soovinud. Ma isegi kahtlustasin, et on midagi segi aetud, sest pruudikimp polnud suur, lohakas ja lopsakas ning helesinise maani ulatuva paelaga nagu olin soovinud, ning ka rinnanõeltel puudus pael. Õnneks olin suutnud hommikul olla ettenägelik ja võtta kaasa väikese riba kangast,  pruutneitsid nõelusid siis rinnanõeltele viimasel hetkel paela ümber. Meeste rinnanõelad olid päästetud, kuid minu pruudikimp mitte. Ja siis saatsime isamehed- kaks Sanderit, vaase otsima, sest lilled olid selles palavuses suremas! Hahaa! Kujutage nüüd ette, kaks meest otsivad vaasi! Ja kui nad siis pärast pikka ootamist jõuavad, käed tühjad, siis said nad mõlemad minu käest ühe valangu, sest mu lilled polnud ootuspärased ja et nad ei toonud vaasi!  (hetk hiljem selgus, et nad ikkagi lahendasid olukorra) Muidugi ei julgenud nad pruudile midagi vastu öelda. Hahaa! See jäi ainukeseks ja viimaseks ärevaks hetkeks! Mõned hetked hiljem patsutasin ma neile õlale, palusin vabandust ja tänasin, et nad minu viimase pinge enda kanda võtsid! Kui peo käigus pulmaisa palvel pidime lubama Rainiga midagi, mida tegime pulmapäeval aga enam iial ei tee, lubasin avalikult, et enam iial ei lähe Raini sõprade peale närvi! Ja Rain lubas end enam iial lasta meikida! Hahaa!
Kinkisin Rainile mansetinööbid ja aitasin tal lipsu kaela. Pruutneitsid aitasid mulle kleidi selga ja sättisid veel mõningaid detaile. Kuna Rain polnud mu kleiti varem näinud, siis oli see minu jaoks tähtis hetk. Ta ootas mind rõdul koos pruudikimbuga. Ja ma nägin täpselt ta silmist seda rahulolu ja uhkust, et teada, kui väga ta mind selles kleidis armastab! Päeva jooksul jõudis ta mulle seda korduvalt ja korduvalt meelde tuletada!
Päike oli tõeliselt kõrvetav ja tegime nii palju ja vähe ilupilte, kui suutsime sellise palavusega.
Kell tiksus peale ja mu suurimaks sooviks oli jõuda mõnedki klõpsud kirikus koos lastega teha. Seda juba selle pärast, et lapsed näeksid meid, isamehi ja pruutneitseid varem ja saaksime neil pinge maha võtta. Sõitsime koju, kus mul ema ja isa tõstsid valmis sätitud lapsed autosse. Koos läksime kirikusse, jõudsime teha mõned klõpsud, kui esimesed varajased külalised kirikuuksest sisse piilusid ja põgenesimegi kõik ära kirikukantseleisse.
Mulle oli väga oluline, et koos Adeelega oleksid lilleneiudeks minu õdede tütred, keda pean sama hästi, kui oma tütardeks. Kõik mu lapsed pidasid nii hästi vastu, süstsid saabunud külalistele ärevust ja elevust, siblides edasi ja tagasi kiriku ja kantselei vahet.
Oh milline hetk see oli, kui kirikuõpetaja teatas, et rahvas on kogunenud ja võime alustada. Mööda kirikuhoovi jalutasime kirikuukseni.
Põlva Maarja kirikust ja selle õpetaja Toomas Nigolast õhkab nii palju soojust, et tekib kodune tunne.  Ka eelmisel päeval piilusin kirikuukse vahelt sisse, istusin ja palusin kõigest hingest, et see päev oleks just seesugune nagu see ka sai! Mõtlesime palju erinevate lugude peale, mida ja kellel lasta ettemängida sissetulemise muusikaks. Kuid leidsime ikka ja jälle, et klassikaline on kõige ilusam ja ajatum.
See tunne, kui kõvasti ja kindlalt Rain mu kätt hoidis ja kui sa sammud oma armastatuga altari ette, et vanduda igavest armastust ja truudust, jääb unustamatuks. Nähes kirikus meid  ümbritsemas kõiki kõige kallimaid ja tähtsamaid inimesi meie elus,  üks kaunim, kui teine, et tunnustada ja tunnistada meie liitu, tahtsin ma korraga nutta ja naerda! Muud moodi ma seda tunnet kirjeldada ei oska! 
Meie järel tulid lilleneiud, pruutneitsid ja isamehed lastega. Esimese asjana ma tõesti tänasin Jumalat, et mul on kõik see, mis mind sel hetkel ümbritseb!
Me olime üsna kindlad, et Adeele üksi oma julguses ei kõnni meie järel koos lilleneiudega, aga me lülitasime end täiesti välja ja teadsime, et iga asi laheneb iseenesest. Nii oligi! Me küll kuulsime vaikus, kuid ei teadnud enne, kui hiljem õhtul kuulsime, et Adeele tuli isamehe süles ja Lennart kahe vahel.  Me oleks võtnud täiesti loomulikuna, kui Adeele oleks tahtnud meie juurde altari äärde tulla, aga kuna kirik pole talle võõras koht, siis istus ta nagu inglike vaikselt oma vanaema ja vanaisa süles esireas terve tseremoonia aja. Tänu Adeelele suutsime me keskenduda igale Jumala sõnale, mida kirikuõpetaja meile luges! Eriti härdaks muutsid mind nagu ikka ühislaulud laululehtedel!
Minu jaoks oli eriti tore see, et sõrmusekarbi sai üle anda kirikuõpetajale just Lennart koos oma ristiisa Sanderiga, kes oli ühtlasi ka Raini isamees. Vahepalaks pean ütlema, et sõrmused  ostsime esimese asjana jaanuaris. Valisime need vasaku käe järgi, kuid siis nädal enne pulmi, otsustas pruut, et sõrmuseid hakkame ikkagi parema käe sõrmes kandma. Aga kuna pruudil vasaku käe sõrmus paremasse ei mahtunud, siis algas sõrmusejaht. Vot selline nali, mis sel hetkel ei pakkunud Rainile mitte üks gramm! nalja! Hahaa! Aga kuna ta on minu mees, siis ta teab, et happy wife on happy life ja tuleb enamustele
mu soovidele kasvõi poolele teelegi vastu!
Nii siis panimegi õnnistatud sõrmused üksteisele parema käe sõrme, andes teineteisele samal ajal ka tõotused.
Peale seda, tuli Lennart karbile järele ja kuna tal oli olnud aega seal seista ja plaani pidada, hakkas ta üle mu kleidisaba hüppama. See oli nii tore seik ja nii õigel hetkel, justkui oleks see etteplaneeritud olnud. Kiikasime üle õla, muigasime ja imestasime mõlemad, et kas tõesti meie Lennart julgeb rahva ees midagi nii lahedat  teha! Õnneks oli Mariliisil kimbu sees üks komm, mis lõpetas selle hüplemise õigel hetkel, et kõik jäi viisakaks ja keegi ei jõudnud Lennartiga liituda! Hahaa!

Tseremoonia ja eriti selle lõpp, toob tänaseni mu ihule külmavärinad, sest seesugust uhket tunnet, mil jalutad kirikust välja abikaasadena õnnistatud abielus ja  pulmamarsi saatel, kogeb elus vaid korra! Õnneks ja loodetavasti!
Ma olin tõesti oma elu õnne tipul! Olen täna ja loodan, et igavesti!
Kiriku ees toimus õnnitlemine, kust iga käepigistus ja kallistus ja silma pilk jääb mul alatiseks meelde!
Põlva Maarja kirik ja selle õpetaja Toomas Nigola on nii soojad, et alati tekib kodune tunne. Ka pulmadele eelneval päeval, käisin kirikust läbi ja palusin silmi kõvasti kinni pigistades, et me laulatus tuleks just seesugune nagu see tuli ja me saaksime tunda just seesuguseid tundeid, mille osalisteks meil õnnestuski saada!
Kõige ilusam ja tähtsam pool oli läbi saanud, nüüd võis alata nali ja lõbu!







Eelmine
Meie 1. advent
Järgmine
Liseth ja Anett

Lisa kommentaar

Email again: