Sildid:

Pühapäeva tunne

Pühapäev pole kunagi olnud minu lemmikpäev. Alati on see olnud minu jaoks kuidagi liiga uimane ja kurb. Alles nüüd olen tähele pannud, et olen  märkamatult seda päeva ootama ja armastama hakanud! Aga no olgem ausad, ega mul poleks valikutki!
Olen kindel, kui mul tekiks olukord, kus kaotan järje kalendris, tunneksin pühapäeva kinnisilmi ära! Tõesti, minu meelest on see päev ehtne kirikupäev, kus kõik kulgeb aeglasemalt ja rahulikumalt- püha päev! Oma pühaduse on ta minu jaoks saanud nüüd, kus mul on lapsed ja pere! Tõeline kvaliteetpäev, kus kellelgi pole kuhugi kiire! 
Täna võtsime plaaniks viia lapsed esimest korda elus bussi ja rongiga sõitma! Kuidagi väga iseenesestmõistetav asi, aga pakkus suurt elevust neile ja meilegi...see varahommikune udu, vaikus ja tühjus! Nende vallatute ja uudishimulike vandersellidega läheks küll iga kell pikemale reisile!
Samal ajal, kui lapsed oma lõunaund magasid ja mina eilse päeva päikesepaistet taga igatsesin, otsusasin koju lisada kevadist rõõmsamat maiku! Silma jäid kaks merekarpi, mis ootasid juba kappi peitmist, kuid andsin neile uue võimaluse ja värvisin nad spreiga helesiniseks!
Meeleolu loodud ja lapsed ärganud, panime kokku plaani külastada Tartu loodusmuuseumi! Sel korral polnud vaja Lennartile mitu korda öeldagi, et aeg on riietuma hakata! Natuke kartsime, kas lapsed enda jaoks sealt leiavad midagi, aga iga eksponaadi juures pidime peatuma ja end ise samal ajal harima, sest Lennarti kes, miks ja kas küsimustele seal enam kohati vastata ei osanudki!
Juba järgmisel pühapäeval on sõbrapäev, mis annab veel rohkem põhjust seda päeva ootama jääda!


Eelmine
DIY: Lastetuba
Järgmine
Õhus on armastust

Lisa kommentaar

Email again: