Sildid:

Pildid telefonist. November.

Tere imelist hommikut kõigile! Nii kiirelt pakkiski november enda kompsud kokku ja juba on alanud aasta kiireim, ent maagiliseim kuu! Mul on hea meel! Sest hakkasin juba tüdinema sellest counting downist, mis meil lastega siin eelmisel kuul oli. Igal õhtul kriipsutasid nad kalendris päeva maha, et näha, palju veel jäänud on... ja nüüd saan ka  mina vabastada oma telefoni novembrikuu piltidest.
Lumetormis või vihmasajus- mind teeb rõõmsaks, et lapsed alati rõõmuga lasteaeda lähevad. Kuigi jah, mõnikord võiks need sammud siiski kiiremad neil ju olla! 
Me oleme veendunud, et me lastel on seal hea, mõnus ja turvaline. Aga peale lasteaiapäeva, teame oodata, et neil mõlemal võib tulla kodus üks 10minutiline jauram. Vahel algab see juba lasteaias, kui järele lähme. Mõnikord ei tule üldse, mõnikord kestab see rohkem, mõnikord vähem. Me kutsume seda "vurtsu väljalaskmiseks" ja, kui nad tahavad siis kallistame neid ja ütlemegi "Nuta välja!".  Meie laste puhul see töötab ja rahulik ja mõnus õhtu on sel juhul edasi garanteeritud. 
Kuigi ma ei arva, et nad peaksid oma tunnete ja emotsioonide kuhjumist häbenema, tahab Lennart neid aina paremini kontrollida ja nüüd joonistab ja meisterdab päkapikkudele pilte. "Ma tahan neid rõõmustada ja andeks paluda" , kommenteerib ta!
Nii me siis peamegi Rainiga päkapikkudena neid joonistusi ja leiutisi ära korjama. 
Kui ma olin noor, siis ma ei saanud aru, miks ema keldris meie vanu vihikuid ja joonistusi hoiab! Nüüd olen ma samasugune! Ma ei suuda ühtegi asja minema visata, mille kallal on nad vaeva näinud ja uhkust tunnevad! Kõik tundub nii hinnaline! 
Nagu näiteks ka see Lennarti lasteaias valminud pilt isadepäevaks...
Adeelel on hämmastav oskus olla võluv. Kui mu sõbrannad külla tulevad, istub ta nagu üks meie seast, hiilib neile aina lähemale ja lähemale. Lihtsalt on ja kuulab, naeratab ja jagab oma usaldust ja armastust nende vastu! Ja see ainult ei tundu mulle nii, vaid see tõesti on neil vastastikune.
Adeele pole oma elus väga harjunud, et oleksime koos vaid tema ja mina. Ta nagu ei oskaks seda tahtagi. Aga harva, kui need hetked tekivad, on need nii erilised. Ja selle nautimiseks tuleb võtta aeg maha!
Selle pusle võiks ma ilmselt pimesi juba kokku panna! 
Aga memoris saan Lennartilt alati pähe! Ja häbiga pean tunnistama, et mängime ausat mängu!
Ehk ongi see esiklastele omane, et nad on elus harjunud saama rohkem individuaalset tähelepanu, aga oi seda Lennarti õnne, kui me kahekesi koju jääme....
...isegi siis, kui ta on öö läbi kõhuviiruse käes piinelnud. Ma ei saanud sel ööl ise ka und. Magasime igaks juhuks kahekesi elutoa diivanil ja ma ainult valvasin teda. Ma ei suutnud uinuda juba sellepärast, et mu süda oli paigast liigutatud. Tal oli nii kuratlikult halb olla, aga ütles siis selliseid repliike nagu " Emmekene, anna kaussi", "Kas ma saaksin palun tekki?", "Ole hea ja anna juua!". Ma pole kindel, kas mina sedasi haige olles, nii armas olen...Hommikuks oli tal parem ja üllatunult uudisest, et ta ei peagi lasteaeda minema, võttis ta mult ümbert kinni ja ütles : "Ma tean üht ilusat sõna! Sa oled nii ilus, emme!" (ilus=hea)
Hea ja ilus on ka mu abikaasa, kes mind magustoiduga ootamatult hellitab.
Ta küll tahab mind pahaaimamatult kurjale teele küpsiste maailmasse tagasi meelitada, aga olen endiselt veel vapper. Selle kamavahu mekutasin loomulikult oma öökapiraamatu kõrvale ära.
Mõnikord võib pildistamine päästa lapse tuju ja vahel ka iseenda tuju!
Ja siis lähed üksinda metsa, et dekoratsioonideks sammalt ja pohlavarsi korjata. Plaanid ilma, loodust ja hetke nautida, aga ikkagi haarab käsi taskust telefoni järele, et see päikesekiir pildile saada.
Dekoratsioonidest rääkides, olid eelmisest üritusest alles veel sellised behind-the-scenes pildid. Auto on pilgeni täis ja see on üsna tavaline vaatepilt! Mul on bussi vaja, seda tõestas ka tänane! Sättisin Varbuse muusikamõisa pühadeks valmis, aga sellest juba ülevaatliku pildimaterjali toon teieni mõnes järgnevas postituses! :)

Minu selle nädala deviis- Ütle kõigele jah!

Olge rõõmsad ja levitage seda! Muah!

Eelmine
Normaalne advent
Järgmine
Miks mulle meeldib elada väikelinnas.

Lisa kommentaar

Email again: