Sildid:

Pildid telefonist. Märts.

Päike käib juba aina kõrgemalt ja õhtud on järsku nii valged ja on tunda, kuidas energia soontes ja veres aina rohkem liikuma on hakanud! Energiast, soontest ja liikumisest juttu tehes, ajab mõte hoopis kase- ja vahtramahlast mu sülje jooksma! Isa?!
Ilus sissejuhatav kuu kevadeks on möödas ja algamas minu palavalt armastatud ja igatsetud aprill! 
(loe edasi)
Veel enne aga siiski pilguheit mu telefoni märtsikuisesse galeriisse.
Märts algas kõige ägedama uudisega, sest minu supersõbranna sai poja! Loomulikult oli tädi Madli platsis peagi, et pisikesi Kenneti varbaid mudida ja musitada. Oi, kui suur on mu ahvatlus pista siia ka selle piltilusa poisslapse pilt! Kuigi Mariliis kindlasti seda lubaks, ei luba minu austus ja imetlus Mariliisi vastu seda ikkagi teha. Nimelt on Mariliis see inimene minu lähikonnas, kel pole ainsatki sotsiaalmeedia kontot! Ja pole kunagi olnud, kui välja jätta kunagi eksisteerinud rate! Vau, kas pole!? Ja ta on ikkagi nii pagana lahe naine!
Käisime emakeelepäeval Lennartiga Ahjal luulekonkursil! Sellest on vist juttu ka varem olnud, aga see oli tõepoolest uhkust tekitav päev emana!
Kui Põlvas jookseb mõni multifilm, siis üldiselt viime mõlemad lapsed seda vaatama. Mõnikord tundub sisu aga raskem ja siis toimub meil Rainiga rebimine, kumb saab pojaga kinno minna. Sel korral võitsin mina! Aga võidukana siis koju naastes, saime teada kibeda tõe- issi koos tütrega olid hoopis väljas jäätisekokteili käinud joomas!
Ega ma siis nii saanud jätta ja järgmisel päeval tegin Adeelele lasteaiast popipäeva, et koos emme-tütre päeva pidada ja väljas pannkooke süüa.
Maal on lõunaunesid tunduvalt keerukam korraldada, aga Gertrudi kaasabil saab tavaliselt alati asjad kiiremini liikuma! Head und musid ja jätsin nad uinuma, siis tüki aja pärast kuulen nende kolme võrukaela naerupahvakaid ja lähen nende tuppa...no vaadake neid meisterlikke näitlejaid! Kõik "magavad"! Adeele võiks selle eheda poosi eest lausa auhinna saada!
Kui juba unelainel oleme, siis veel mõned pildid uinunud kaunitarist.
Viimastel nädalatel on Adeelel jälle harjumus end vastu hommikut meie voodisse nõuda. Kuna ta on meie pere kõige hilisem ärkaja, siis on meil tavaliselt aega teda hommikul imetleda ja üles musitada. Ta on tõesti lihtsalt täiuslik laps meile, oma varvastest hingeni välja. 

Kui pühapäevad algavad meil pannkoogiga, siis lõppevad kogupere multikatega. Laste lemmikuks on saanud Jääaeg ja seda ei trumpa üle ei minionsid ega autod. Sellised õhtud muudavad muidugi veelgi täiuslikumaks snäkid, eriti minu enda jaoks!
Aga meie pere kohustuslikus nimekirjas on kindlasti ka neljapäeviti "Meie elu Austraalias" ja muudkui imestame, kadestame ja unistame.
Jagamise tähtsust oleme lastele kinnistanud juba maast madalast. Eriliselt hästi tuleb see Lennartil välja ja seda ilmestab hästi ka allolev pilt. Kui Adeele on lasteaias, magab veel või on mingil kummalisel põhjusel Lennartist eemal ja Lennart saab minult näiteks kaks kommi, siis pole kahtlustki, et ta teise on jätnud Adeelele kuhugi kapiservale. Adeelel tuleb jagamine ikka rohkem meeldetuletamisel, aga ju on see pesamunadele omane! 
Jah, Adeelega on alati tore ja nii kurb on teda endast maha jätta, kuigi ta ise sellest suuremat numbrit ei paista kunagi tegevat.
Adeele vaieldamatu lemmiktegevus on guashvärvidega maalimine. Jah, maalimine! Ta kasutab värve nii oskuslikult ja mis kõige lahedam- ta pintseldab äärest ääreni pildi täis.
Varsti peale selle pildi tegemist kukkus see punane värvipurk seal vaibale. Täpselt vaiba keskele ja kui ma siis seda nühkima hakkasin ja plekk laiali valgus, tundus nagu oleks ma mõne roima jälgi peita püüdnud. Ma sain Rainilt päris palju pragada, et ma lubasin lapsel vaiba kohal "maalida" ja üleüldse ta ei kannata guashvärve, sest seda on siis alati kuskil! Minul on aga alati põhimõte- pigem tund aega vaikust ja 10 minutit koristust! Ok, vaibaga läks oluliselt kauem!
Selle kuu hitiks sai kindlasti väike mänguväljak lastele. No te lihtsalt ei suuda omale ette kujutada Adeele õnne, kui ta kiike nägi! Isegi hommikul ärgates jooksis ta mu töötoa aknale oma kiike vaatama, justkui kontrollimaks, et see vaid unenägu polnud! Ja nüüd ma siis aina kiigutan ja kiigutan teda! Jumal tänatud, et Lennartki vähemalt ise endale hoogu teha oskab!
Ja hoovis algasid esimesed liigutused!
Kevadised tuuled tõid mulle angiini. Kohutavat enesetunnet aitas leevendada Rain, kes neil päevadel lastega toimetas ja lapsed, kes ei vaevunudki minult midagi tahtma. Ma isegi kohati nautisin seda, kuid teisalt vaatasin härdunult, et nad saavad täiesti imeliselt hakkama ka minuta! Aga ma ei kavatsegi seda endale päriselt tunnistada! 
Samal ajal, kui mina oma valutavate liigeste käes piinlesin, lõbustasid lapsed end minu meigikohvriga (vaibal!) ja Rain tegi just siis oma imemaitsvaid vahvleid, kui mul neid kõige raskem süüa oli!
Igatahes palavikust vabanenuna tundsin end, kui uuesti sündinud ja selle tähistamiseks sai tehtud selle kuu viimane klõps!
       JÄRGMINE                                                                                                                                      EELMINE
Eelmine
Väikesed kirjad. Kevad.
Järgmine
Elumuutus

Lisa kommentaar

Email again: