Sildid:

Pildid telefonist. Jaanuar.

Sellel postitusel on 3 vastust
Kvaliteedist ei saa mu telefoniga tehtud piltide puhul väga rääkidagi, aga millegipärast meeldivad need mulle alati rohkem, kui kaamera pildid. Võib olla sellepärast, et telefon on alati tagataskust võtta ja õige hetk saab kõige õigemal hetkel ka jäädvustatud. Nii on neid õigeid  hetki telefonimällu paras ports kogunenud ja kuna ma ei mäletagi mida ja millal teiega viimati neid jagasin, on mõni pilt lausa jõulueelne.
(loe edasi)
Õigete hetkede all pean ma mõistagi silmas ikka neid, mil asjad jooksevad kokku nii, et ma saan selle pildi jaoks kokku lavastada, mitte need hetked, mil näiteks kodu on segamini või midagi muud, mis mu oma silmalegi valus vaadata võib olla. Kuigi on ka neid viimaseid...
Näiteks need siin, kus lapsed ennastunustavalt joonistavad. Ja selline vaatepilt on meil nüüd igal õhtul. Piisab minu printeri häälest töötoas, kui nad juba end mu kõrvale ritta seavad ja oma soovid edastavad, et ma neile midagi värvimiseks prindiksin.
Või see pilt meie noorest neiust, kes sukeldus pea ees minu riidehunnikusse, mil oma garderoobis korra majja lõin. Täpselt nende riiete arvelt sain ma omale ruumi nii palju juurde, et kolisin laste riided ülevalt toast alla. Nüüd saan sealsel korral natukenegi rohkem silma peal hoida, sest Adeele käib õhtu jooksul vähemalt kolm korda riideid vahetamas ja valimas. Kuna ta on meie ainus tütar, siis pigistan selle koha pealt silmad kõvasti kinni.
Kummalisel kombel on ta sel pildil vaid sukkpükstega. Kes meil külas käib, see teab, et see on täiesti tavaline, kui Adeele tuleb uksel vastu peenes kleidis ja kingades....ja kahjuks peab ütlema, et see pole külaliste auks vaid nii ta meil kodus riides käibki.
No umbes nii...
Seda me nimetame possutamiseks. Ja laupäev on possutamise päev.
Ja seda me nimetame pühapäevaks vanaema juures. 
Siin vajas Adeele haiglaravi. Tol ööl oli Rain Adeelega haiglas, Lennart oli maal ja meie Hermaniga veetsime esimest korda elus kahekesi öö  kodus. Mulle väga meeldib üksi olla, aga mitte öösel. Mitte, et ma kardaks aga kõhe on ikkagi. Naljakas, kuidas väike paarikuune beebi järsku nagu enesele kaitset annaks.
Adeele tuulerõugetes. Hetk, mil avastad, et ta täpid sobivad nii hästi lauaga, et tuleb telefon haarata.
...või kui hästi sobisid Lennarti täpid tugitooli ja tema pükstega.
Hetk, mil avastad, et lapsed on unne vajunud ja su meeltes kõlab vaid "jääätist" ja ei lase sellel hetkel pildita pääseda!
 Naljakate jõulukampsunite päev saabus täpselt järgmisel päeval pärast seda, kui olin selle  garderoobist igaveseks välja kihutanud. Nii, et võtsin selle veel viimast korda välja, et koos seda päeva tähistada.
Kui ma vaatan eemalt Raini  Hermaniga toimetamas, täitun ma üleni heldimusega. Need asendamatud hetked kiindumussuhte arendamisel, olgu selleks kasvõi Hermani vaktsineerimised, millega emme pisarateta üksi toime ei tule.
Käes on aeg, mil Herman ja Hannes kannavad ühte suurust. Hannes on minu 27 aastane nukk, kelle ristiisa mulle ristimispäevaks kinkis. Ma ei teagi, kes ta Hanneseks täpselt ristis, aga kui mina oleks olnud poiss, siis kandnuks ma just sellist nime. Hannes  pole kunagi olnud kapis peidus vaid alati au sees nukk, kellega nüüd Adeele ainult ja ainult mängib. Uskumatu, alles mängisin ma temaga ise!
Ma proovin mõne aja järel kirjutada lastele kirju. Kõigile neile olen loonud oma märkmikud ja nende täitmine on suurem ettevõtmine, kuid proovin end selles osas mitte laisaks lasta.
Ikka ja jälle keerutan ja veeretan enda käes asju, mis Hermanile kingitud on. Need sattusid tol hetkel mulle näppu ja telefonisilma ette, aga asju on veel ja veel...aitäh teile kõigile, üks on erilisem kui teine.
Peale Lennarti jalgpalli trenni minemist olen avastanud mitte ainult Lennartis talendi vaid ka Rainis isana hoopis uue külje.  Kuidas ta oskab last motiveerida ja toetada, samas olla nõudlik ja distsiplineeriv.
Raini kokakunsti olen ma juba kiitnud...teen seda veel!
Kui kodus jalgpalli harjutades lendavad kummipuult lehed, siis kasutab emme oma loovust, et kaotusest üle saada.
Need päevauned, mil Herman voodis magab on väärt miljon klõpsu.
Adeele ja Lennart on end tõestanud läbi ja lõhki, et meil pole kordagi olnud tunnet, et me ei võiks neid usaldada. Jätsin nad kolmekesi magama ja kui tagasi läksin avanes vaatepilt, kuidas nad Hermanile iga hinna eest rõõmu tahtsid teha. Vot see on tiimitöö!
Olin angiinis ja haige olla laste kõrvalt on surmamaiguline. 
(jah, seesama laud, mis enne oli roheline, sai vahepeal teise värvi)
Kuigi väljas on uus külmalaine, mis loodetavasti tapab nüüd ka need jubedad haigusepisikud, paistab päike siiski kevadisemalt ja olen kuulnud metsast juba linde "sitsikleiti" laulmas. See annab lootust, et varsti saabuvad pikemad ja valgemad päevad ja tuleb tahtmine kevad tuppa tuua.
Minupuhul rändavad kõik asjad elamises ringi...isegi lilled.
Jep, see sama tugitool sai oma käsitoed samuti valgeks.
Ja Adeelest sirgub mulle hea assistent, olgu selleks esialgu siis pildistamine.
Seni, kui peegliselfid päris out pole, ma võtan viimast.
Rain ütles, et mu postitused on liiga pikad, ma proovisin nüüd hoida piltide ja
tekstiga balanssi
Ilusat veebruari!
Tõotab tulla romantiline ja pidulik kuu!
                                                                                                                                                                       EELMINE
Eelmine
Tuttav peegelpilt
Järgmine
Neli kuud beebiga

3 vastust

Aitäh Riina!! :)
Marili- ütlen edasi, aitäh!! :)
adelinemadeline, 23. veebruar 2018
Postitused pole pikad, täitsa parajad- võib kaasale edasi öelda ☺️ Marili, 4. veebruar 2018
Väga armas ja soe pere! Aitäh, et oma tegemisi lahkelt jagad :)
Kaunist veebruari!
Riina, 3. veebruar 2018

Lisa kommentaar

Email again: