Pildid telefonist. Jaanuar

Lõpuks! Lõpuks ometi võib sellele pikale jaanuarile joone alla tõmmata ja loota, et need järelejäänud 26 veebruarikuu päeva kiirelt kevadesse end lennutaksid! 
Kuigi tulevased kuud tõotavad tulla väga töised, möödus jaanuar nii nagu maailm seisaks ja ma oleksin puhkusel, millega ma midagi peale ei oska hakata!
(loe edasi)
Siinkohal kirjeldab mind ilmekalt ütlus "kes palju teeb, see palju jõuab!". Kui töödes on paus, olen justkui halvatud. Võiksin ju samal ajal kodused projektid ette võtta ja need võiksidki juba ammu valmiski olla. Aga ei! Need ootavad ikka kiiremaid aegu!
Päris maha ma siiski jaanuari kanda ei taha, kaks üritust on ju ometi dekoreeritud, kaks kaarti kujundatud, mitu pruutpaari mind üles leidnud ja üheskoos ideid jagatud ja mõnigi fotosessioon juba soola pandud. 
Jaanuarikuu on läinud plaanide tegemiseks. Oi ja selles olen ma osav! Istuda, lugeda, unistada, rääkida, arutada ja heietada- see on kõige lõbusam osa iga ettevõtmise juures! Aga nüüd on käes veebruar ja viimane aeg tegudele asuda!
Igas meie telefonikõnes jõuab Liis meie jutuajamise kokku võtta ühe ja sama repliigiga ja toonitada eriliselt, et kukeaastal läheb hästi neil, kes on toimekad ja vara tegutsejad! Hoian seda mõtet!

Nüüd avan teile oma lustikummuti ja jagan hetki jaanuarist.
Snapchat on üks tore meelelahutus. Kui ma muidu lapsi telefoni lähedale ei luba, siis SC võib meid nii mõnelgi õhtul naerutada!
Mida teeb Lennart, kui temast pole tund aega kodus midagi kuulda olnud!? Eks ikka nokitseb emme töötoas oma vingeid projekte! Sel korral oli käsil jalgpalliplatsi ehitus. 
Nüüd olen ma juba nii tark, et vanad karbid ja piimapakid tuleb kõik alles hoida, sest iial ei tea, mil noorhärral looming sähvatab!
Ja mina mõtlen, mis ahjualune meil patsikumme sahtlis söömas käib? Adeelel on lihtsalt ühe õhtu jooksul vaja kasutada kümmet erinevat patsikummi, et siis need diivanivahele ja mänguasjadesse ära kaotada!
(Jah, kapil paistab hirmtore peeglike, mille ema mulle sekkarist 5 euroga ostis! See läheb kindlasti Adeele tuppa, kui ma sellele ühel hetkel 1:0 tegema hakkan! Aga nagu öeldud, see ootab kiiremaid aegu!)
Lennart oma sõbra sünnipäeval bowlingus. Me Rainiga alati jälgime teda kõrvalt, kui väärikalt, tõsiselt ja püüdlikult ta kõike teeb. Oehh ja oleks, et tema vestikiiks kestaks terve elu! Ta on nendes tõeline hurmur!
Kui sõbrannad on endast töökamad ja soovid nii väga neid näha, siis jääb järele vaid ühega kohtuda tema enda tööpostil ja teisega peale tema tööpäeva sõita kaasa shopingutuurile!
Kui õetütred jäävad täta hoida, siis on teada, missugustena nad minu käe alt lahkuvad!
Kahjuks pole mul sellest päevast enam alles enam pilti, kus me Holgeri ära pasteerisime! See oli naljakas, sest see oli meile kõigile esimene kord.
Aga lõpuks sai Adeele esimest korda ka päris juuksuri käe alla ja oi, kui uhkena see noor daam end seal toolis tundis!
Mul on alati hea meel näha oma lapsi kõrvalt. Isegi, kui nad on kodus ja mängivad, ma tahaks, et nad ei näeks mind ja ma saaks lihtsalt neid eemalt nagu kärbes seinal jälgida. Õnneks on Põlva Pihlapuu lasteaias see võimalus, mida ma kindlasti igal võimalusel kasutamata ei jäta. Kodus ei saa ma momenti, et võrrelda objektiivselt oma laste arengut, osavust, teadmisi ja käitumist väljaspool kodu ja teiste omaeealiste lastega.
Mul on alati kodus olles nii suur huvi ja mõtlen lastele, mida nad lasteaias parasjagu teevad. On neil käimas hommikuring või on nad parasjagu muusikatunnis või õues...
Meie selle aasta esimesed vastlakuklid said proovitud vanaema pool.
Pühapäeval naases hetkeks Mari Põlvasse ja kutsus nii tema omaselt armsal moel naised külla hommikukohvile. See oli ideaalne pühapäevahommik, mis kulges mõnusa jutusumina saatel poolde õhtusse.
Lennart on juba nii suur, et temale tuleb ikka õhtuti mõni sõber külla, aga nii armas on näha, et ka spetsiaalselt Adeele juurde on juba tulemas sõpru!
Vahel ma mõtlen, et huvitav, mis eas minu edevuslaat küll lõppeb. (Sisimas loodan, et mitte kunagi, aga millegipärast on mul selle pärast järjest rohkem häbi!:)
Ma olen oma õnne tipul, kui näen oma lapsi lustimas oma õelastega. See on mulle nii oluline, et saaksime neile luua tugeva vundamendi, millel nad terve elu koos püsiksid, ka siis, kui meid enam neid liitmas pole. 
Millegipärast mulle nii meeldib see pilt. Mängisime siin Adeelega, et meil on väike beebi majas. Tema nimi on Hannes, ta on 25 aastane ja sain selle oma onult ristimispäevaks. Kui keegi teab, kust võiksin talle uued ripsmed saada, mille Hettel omal ajal peast näris, siis andke teada :)

Palju energiat ja toimekat veebruari!

JÄRGMINE                                                                                                                                     EELMINE


Sellel postitusel on 4 vastust

Oi krunnipead! :) :)
N
3. veebruar 2017
No problem nagu mu pluus ütleb, heh. Näost mul näha millise kullahunniku keskel ma istun!
Mari
3. veebruar 2017
Hehee! Ma tõstsin neid valgeid riiuleid päris 3 korda omale sülle ja panin siis tagasi jälle, ei suutnud ära otsustada, kas mulle oleks neid vaja :D peab vaatama tulema, kuhu sobitasite!
Kadri
4. veebruar 2017
Sinu omal on ikka vedanud selle krunnimaterjaliga, N!
Mari, minu meelest ei jää meie teiste näod ka sinu omale alla!!
Kadri, mul on nii hea meel, et sinu kodu nii valmis on, et sul enam nende jaoks kohta ei olnud!! Tundes mind, ma arvan, et selleks ajaks on see meil kodule tiiru peale teinud oma õiget kohta otsides! :D
adelinemadeline
6. veebruar 2017
Email again: