Parimad päevad on perega

Täna varahommikul Valgesoo matkarajal oma armsa perega jalutades oli selge, et parimat ideed sellise kuldse ilma nautimiseks poleks võimalik olnud välja mõelda. 
(loe edasi)
Nõuab suurt kunsti, et elada igapäevaelu ilma segavate faktoriteta. Ikka on ühel või teisel vaja kuskil midagi sehkendada ja toimetada. Jätsime maha telefonid, televiisori ja mänguasjad (kaamera siiski jäi) ja olime neljakesi neli tundi looduses ja rääkisime, rääkisime, rääkisime. Mulle meeldiks väga, kui mu lapsed oskaksid järjest rohkem märgata loodust enda ümber ja ma pean tõesti oluliseks, et nad teaksid, mis meile loodus annab ja mida meie looduse heaks tegema peame. Adeele üllatas mind eriliselt oma suure huviga iga käbi, kännu ja marja vastu. Kükitas maha ja hõikas mulle järele : " Emme, tule vaata! Mis see on?"  Lennart seevastu üllatas meid juba oma olemasolevate teadmistega. Kuigi me pisut kartsime, et rabamatk jääb neile igavaks, oli neil väga põnev meiega huntide, karude ja muude lugude saatel vapralt sammuda. 
Väike musibatoonike enne matka!
Timeri nupp kaameral päästab alati perepildi!
Näitasin Adeelele seda pilti, tema hakkas naerma ja ütles :" Istun nagu emme!" 
Oh sa mu väike soorebane!
Adeele üllatas mind oma sitkusega ja minu meelest ilmestab teda see alljärgnev pilt niiii hästi! 
See oli päris naljakas, kus selle tahvli juures peatudes, Lennart peale minu juttu mõtlikuks jäädes pisut teemaväliselt küsib : " Aga emme, kas see lind läheb pulma?" Mu valju naeru peale hakkas ka tema naerma! 
Järgnes piknik talurahvamuuseumis. 

              JÄRGMINE                                                                                                                                         EELMINE

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: