Sildid:

Oh, kuusepuu!

Pühapäeval, neljandal advendil silmi avades, ootas meid õues mõnus valge üllatus! Viivuks oli maa kaetud valge lumega ja lapsed polnud unustanud meie lubadust, tuua lõpuks ometi kuusk koju!
Ma sain aru, et meie pere lastel algab ametlik jõuluaeg just kuusepuu kojutoomisega. Just sellepärast on mul hea meel, et me ei oodanud sellega jõuluõhtuni, sest muidu poleks see neil alanudki, kui juba on läbi...Kuusk seisis toas ehtimata veel pikalt. Lennart mangus tunde, millal ehtima saab hakata. Aga kahjuks tema emale omaselt, ei saa ju sedasorti erilisi hetki nautida enne, kui kõik on puhas, korras ja muud päevatoimetused tehtud. Kui siis lõpuks saabus see kauaoodatud hetk, et jõuluehete karp avada, oli laste rõõm piiritu. Entusiastlikult kuhjas Adeele kuuse alumistele okstele ehteid ja Lennart tahtis just aina kõrgemale ja kõrgemale neid sättida. Eks siis hiljem  paigutasin need vargsi ümber. Põhiline oli aga see, et lapsed nautisid meie kuusepuu kaunistamist rohkem, kui oleksin arvanud. Nad ei loobunud enne, kui viimne, kui üks kaunistus oli riputatud. Eriti Lennart, kes midagi ette võttes, teeb seda täie tõsiduse ja pühendumisega.
Olen alati omanud kujutluspilti, kuidas lastega kuuske ehime. Ja nüüd nad juba ongi nii suured, et nad seda teadlikult ka naudivad. Ma loodan, et kõik need tradistioonid, mida oleme nendega jõulude ajal alustanud, jätkuvad ka tulevikus. Ja loodetavasti kannavad nad neid ühel päeval edasi ka oma lastele, nagu praegu mina teen. Aga kindlasti, võiks iga aastaga ühe uue traditsiooni sisse seada! Mis sel aastal? Seda pean veel nuputama! Või kergitage mulle katteloori mõnelt oma toredalt peretraditsioonilt, millest võiksin šnitti võtta! Teiste perekondade tavad, harjumused ja isegi päevakava, on alati selline teema, mis mind on paelunud, isegi, kui need ei sobitu minu/meie olemusega, on alati midagi õppida!
Mõnusat jõuluootust mu armsad!


Eelmine
Minu õnneprojekt. 1.
Järgmine
Loetud ööd.

Lisa kommentaar

Email again: