Normaalne advent

"Oh taevake!" nagu Adeele mind jäljendades ütleks! Mul on tunne, et pole siin teiega nädalaid rääkinud! Seepärast teen nüüd ka väikse ümberkorralduse, et postituste vahed liiga pikaks ei veniks. Edaspidi võite oodata uusi kirjutisi või pildistusi teisipäeviti ja reedeti. Loomulikult võib ka nende päevade vahele aeg-ajalt ootamatult mõni üllatus ilmuda. Seda viimast lootsin teile pakkuda ka juba pühapäeval, esimesel advendil. 
Aga...
Aga kahjuks selleni ma ei jõudnudki. Nagu juba varem kirjutasin, alustasin oma õnneprojektiga, millest ma millalgi teile ka lähema ülevaate tahan anda. Selle tõttu on mu päevad möödunud mõõtmatu kiiruse ja toimekusega. Lootsin tõepoolest, et jõuan ühe nädalaga palju asju korda saata ja advendiajaks remondiga mõneks ajaks lõpparve vormistada. Ent selle asemel , et lastega õdusalt piparkooke küpsetada, kodu jõuluehteisse lüüa ja Rainiga glögi nautida, me pahteldasime, lihvisime ja värvisime. Sinna vahele veel mõned tööprojektid ja nõnda see aeg kadus. Aga kõik püha jõulu nimel!
Ma loodan, et teie kodus oli jõuluhõngu juba tunda sel nädalavahetusel! Ma soovin nii väga, et teiseks advendiks jõuan ka mina selle tuppa tuua! Lapsed ootavad pikisilmi jõule ja no muidugi kuusepuud! Nemad tahaksid ikka, et meil oleks vilkuvate tuledega jõulukaunistused ja mida eredam, seda lahedam. Ilmselt ei osta ma neid iialgi ära oma samblast, põhust või puust jõulukaunistustega ära. Aga vähemalt nad  veel naeratavad ja ütlevad "ja-aa emme, iluuus!"
Ka sõna "normaalne" on hakanud Lennarti sõnavarasse imbuma. Mõistagi on ta õppinud seda ikka meilt. Aga nüüd, kui ta ütles näiteks meie uue tapeedi kohta "normaalne", pani see mind mõistma, kui tühine ja isegi solvav see sõna on. See sõna jätab mulje, et tal on ükskõik. No muidugi on lapsel sellest plässist tapeedist ükskõik. Aga, kui minu vanemad küsisid kunagi minult: " Kuidas sul koolis läks?" ja mina vastasin: "Normaalselt", siis see oli samuti üks tühi ja tühine  vastus.  Sellist jutuajamist on raske jätkata või arendada. Ja sellist vastust annan vahel ma ju ka Rainile , kui ta minu asjade või päeva vastu huvi tunneb. Nii, et minu õnneprojekti lisandus uus punkt - ei kasuta sõna "normaalne".  Need on väga lihtsajoonelised näited, aga tegelikult on olemas arvestatavad vastused näiteks väga kole, kole, ilus, väga ilus, suurepärane! Kuigi sellistele lühilausetele võiks järgneda ideaalis ka kommentaar. Ja oma emale või isale ütleks ma nüüd : " Mul läks päris hästi! Aitäh, et küsisid!"
Eks see ole üks paras tähenorimine, aga ma tõesti soovin, et mu lapsed oskaksid näha ümbritsevat ja seda ausalt ja lahkelt ka hinnata. Vastata pikemate lausetega, kui lihtsalt "normaalne" või "okei".  Mulle on oluline, et neil areneks välja oma arvamus ja nad oskaksid seda põhjendada. Kindlasti ei arenda seda oskust neis aga televiisor ega ka nutitelefonis istuv vanem. Mõlemas oleme me Rainiga eksinud, korduvalt aga samas oskame aina teadlikumalt neid vigu vältida.
Kahjuks ei suuda ma seda ühe ameeriklanna eksperiment-uurimust enam leida, kuid lühidalt kokku võttes oli loo mõte selline, et ta luges üles kõik korrad, mil laps otsis emaga silmsidet. See number oli märkimisväärne ja üllatav. 
Ma küll ei vedanud kriipse paberile, kuid ma polnud kunagi varem sellele tähelepanu pööranud. Järsku avastasin, et isegi, kui lapsed mängivad imeilusalt kahekesi või üksinda oma mängu, otsivad nad tõesti iga natukese aja järel, minu pilku. Kindlasti ma alati lihtsalt ei istu ja ei passi neid, aga mis tunne võib neisse jääda, kui minu pilk oleks sel hetkel naelutatud nutikasse ja ma magangi need hetked maha.
Aga õnneks on meie lastel veres suur raamatu- ja lauamänguhaigus, mis kaalub neile üles kõik muu. Nii, et me oleme vahel ehk rohkemgi, kui parasjagu viitsiks või tahaks, nende pilkudele olemas ja mängu kaasatud.
Lauamängud aitavad arendada oskust teistega arvestada ja teise järel oodata, oskust reegleid järgida ja samas arendada suhtlemisoskust ja püsivust. 

Julgen arvata, et Lennarti püsivus ja keskendumisvõime on tulnud lauamängudest.
Ta suudab und oodata mistahes lärmis või näiteks suudavad nad keskendunult Raini jutustust kuulata, laskmata end hetkeksi häirida minu kohalolekust või nende piltide klõpsimisest. Või on see lihtsalt nii naljakas ja põnev, sest emme luges seda lugu hoopis teisiti.
"Lehm Liselotte" on meie peres juba vana raamat, aga üks tõeline kullavaramu. Selles olevad lustlikud pildid annavad võimaluse jutustada seda lugu iga kord omamoodi ja samas Leelo Tungla värsis tekst teeb endalgi igal ajal tuju heaks!
Igas lasteraamatus on peidus ilus sõnum ja mõte.  Minu meelest aitavad raamatud elu paremini mõista, avardavad silmaringi, loovust ja kujutlusvõimet. Aga, mis kõige mõnusam- kuna me lapsed pole kaisus magajad, siis raamatuid vaadates saabub eriline tunne, et vähemalt siis nad püsivad pikalt ja armsalt meie tiiva all!
 Nüüd sai kuidagi hulk erinevaid mõtteid ühte patta, aga mul on hea meel, et jõudsin tagasi oma lemmikteema- laste juurde. Olen püüdnud vahet pidada, sest püüan endale aru anda, et see ei pruugi olla topic nr 1 adelinemadeline lugejatele. Ometi on see minu lemmikteema igal pool ja ajal. Samas oskan seda hästi kontrolli all hoida ( või siis mitte?!) , et mitte jääda liialt lastekeskseks, sest ka nemad kasvavad ühel päeval suureks.
Kell on oi, oi, kui hiline, panen siinkohal punkti ja  lähen nüüd tõstan oma kullakesed kõik ühte voodisse ja hüppan sinna ka ise! Nii hea on koos olla!

Ilusat hommikut teilegi! :)


Kirjuta esimene kommentaar

Email again: