Sildid:

Miks mulle meeldib elada väikelinnas.

Sellel postitusel on 4 vastust
Kohtudes mõne vana või uue tuttavaga, leian end ikka vahel vastamas küsimustele, "Kuidas sa tahad Põlvas elada?", "Kas sul siin igav pole?". Ma olen siin sündinud ja elanud terve keskkooli aja, elanud 2 aastat Tallinnas ja 2 aastat Tartus ning leidnud end lõpuks ikkagi oma armsas väikelinnas.

"Depressiivsed Eesti väikelinnad" on vana kõnekas lugu ja ma ei kavatsegi kuidagi  selle ridu parandada või kedagi selle mõttes ümber veenda. Täpselt nii siin ju ongi!
See siin pole päris kindlasti hukkamõist neile, kellele siin( või mujal väikses linnas) ei meeldi. Igal inimesel on kuskil oma süda. Minu oma kuulub siia. 
Kurb on aga kuulda neid, kes siinse elu kallal nurisevad, aga ei leia omale võimalust, jõudu või tahtmist kolida mujale. 
Aga miks mulle siin ikkagi nii väga meeldib?
Kuna me oleme Rainiga mõlemad Põlvast pärit, ei tulnud otsus siia tagasi kolida raskelt. Meil sai juba ammu selgeks, et päeval, mil hakkame pere looma, elame me kindlasti oma rohelises, turvalises ja väikses kodulinnas. Minu poolest võiks see veelgi väiksem olla. Mulle meeldib, et suuremal või vähemal määral tunnevad siin kõik kõiki. Aga tean ka, et just see on koht, mis muudab siinse elupaiga paljudele vastuvõetamatuks. 
Ma ei tee ju midagi ebaseaduslikku või ebamoraalset, et see võiks mulle kuidagi probleemiks saada. Probleemiks võib see saada ühel päeval mu teismelistele lastele, kelle tegudele ma lihtsa vaevaga jälile võin saada! :) Aga suures plaanis on ka see neile endile kasulik ja nii mõnigi rumalus võib tegemata jääda. Emana ma vähemalt praegu arvan nii. 

Meie kodu asub linnulennult 200 meetri kaugusel minu lapsepõlve kodust.
Meie lapsed on sündinud nendesamade haiglaseinte vahel, kus meie Rainiga ja see tase siinses sünnitusosakonnas on tipptasemel!  
Minu lapsed käivad sama rada mööda lasteaeda, kust minagi oma lapsepõlves. (Siin kirjutab nüüd minus elav suur nostalgitseja). Praegu lasteaia- ja tulevikus ka koolitee on sedavõrd turvaline, et nõuab neilt vaid üht ainust teeületust.
Rääkimata sellest, et need asuvad vaid 10-15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Mu lapsed käivad samas lasteaias, kus minagi käisin ja astuvad tulevikus sisse kooliuksest, kust minagi astusin.  Ainukese vahega, et nüüd on need mõlemad veelgi ilusamad ja renoveeritud. 

Jah, õhtuti pole siin kuhugi minna. Aga selle eest lävin ma siin oma sõpradega tunduvalt rohkem, kui ajal, mil elasin Tallinnas või Tartus. Ilmselt oli see probleem siiski minus endas. Aga mulle meeldib, et sõpradega kohtumiseks ei pea ma enam end sihtpunkti kuidagi organiseerima ja sealt hiljem koju. Ka mind leitakse palju rohkem üles:)
Mind ümbritseb turvavõrgustik ja usun, et kuulun ka ise nii mõnegi inimese omasse. 
Mil iganes, kus iganes, alati on keegi olemas! 
Veel kaks aastat tagasi elasime õdedega järjestikku majades. See oli tore aeg! Siis kolis Liis aga Võrru. Tegelikult see sobib mulle ka hästi, sest nüüd on mul sinnagi tihti asja ja tunne on peaaegu sama, mis Põlvas. 
Minusugusele memmekale on määrava tähtsusega pere (st vanemad ja õed) lähedus.
Ja mu lastel on võimalus kasvada oma nõbudega, mis loodetavasti tagab neile nende lähedased suhted terveks eluks!
Siin võib vabalt juhtuda, et kohtad toidupoe järjekorras ema või ämma, kes sulle su ostukorvi välja teeb! Või patseerid linna vahel ja näed isa mööda sõitmas, lehvitad ja on jälle nägu naerul. 
Siin jalutades võib end tunda nagu "Kirgede tormi" Fürstenhofis, kõik on maaliline. Ja meil on oma maagiline Intsikurmu!  Siin võib ka tänu  mägisele maastikule tagumikud hõlpsalt pringiks saada!

Minu meelest on Põlvas elamise ja töötamise suur pluss juba see, et peres ei pea ilmtingimata olema kahte autot. Meil siin pole foore ja ummikuid, millega peaksime oma päevaplaane kokku pannes arvestama. Jah, päevaplaani võib sassi lüüa hoopis mõni tore tuttav, kellega võid end toidupoes  pooleks tunniks lobisema unustada. Ja saad sellest hoopis tohutu laengu terveks ülejäänud päevaks. 
Kaubandus siin just ei lokka ja võib juhtuda, et mõni uudne retsept jääb mõne eksootilise vilja puudumise tõttu valmimata, aga sellega peab lihtsalt arvestama ja olema selle võrra ettenägelikum või loomingulisem.
Kui ma vajan midagi spetsiifilist endale või koju või lastele, siis leian selle mõnest netipoest. Või võtamegi ette shopingupäeva Tartusse.
Ma mäletan täpselt, kuidas ma oma vabadel päevadel Tallinnas ja Tartus elades, üsna sihitult poodides ekslesin. Jah, ma olin tollal ka noorem ja mul polnud elul sedasorti sisu, aga praegu on shopingul hoopis magusam, erilisem ja nauditavam maitse juures.  
Täpselt sama juhtub, kui ma satun mõnda restorani või kohvikusse. 
Siin sellised ahvatlused puuduvad ja päris kindlasti jääb siin palju rohkem ka raha taskusse, kui mõnes võimalustega linnas elades. 
Ma võin kindlalt väita, et kui ma ei elaks siin, kus tuleb teater ja kino nö koju kätte, ei külastaks ma neid pooltki nii palju, kui praegu. 
 Ka maale vanaema ja vanaisa juurde sõitmine on vaid ühe mõttevälgatuse kaugusel. 
Mind rõõmustab kohutavalt, et me saame oma lastele lubada suure annuse ehtsat lapsepõlve, poriste põlvede, käbikorjamise ja põllul "kaja" karjumisega. 
Nad on mul tõelised väiksed maakad, kes praegu suuremasse linna sattudes nagu eksinud kitsetalled siginat-saginat jälgivad ja sellest vaimustusse satuvad. 
Ma tõesti loodan, et oma eluteel avastavad nad enda jaoks suurlinnu ja kaugeid maid, aga jäävad alati armastama seda väikest ja melanhoolset linnakest!
Ma tõepoolest armastan siin elada! Ja mul pole siin mitte iial igav! Ma arvan, et kus iganes oma perega elada, pole igavus lihtsalt võimalik. Või ka siis, kui oled iseenda suurim sõber, ei ole igavus võimalik. Ma isegi ei mäleta enam, mis tunne see on.
Kui sul on inimesed, keda armastad ja kellele toetuda, töö, mis toob leiva ( veel parem, kui seda ka naudid!) ja tempel, kus elada, võib leida õnne kus iganes elades.
Või siis seda sinilindu igavesti otsima jääda...

Imelist päeva!
Armastusega,
                                              Madli.



Eelmine
Pildid telefonist. November.
Järgmine
Jõulutähed

4 vastust

Jaaa, Egle! Olen sinuga ka absoluutselt ühel nõul! :) adelinemadeline, 7. detsember 2016
Nõus! Aga mina tahaks veel maale. Põlva mulle natuke liiga suur linn. :-D Egle , 7. detsember 2016
Liisbet, minu meelest leiate te end siin piisavalt tihti ja palju, et te lapsed saaksid kogeda kõike seda ja rohkemgi veel! :) Kodu on seal, kus on pere. Aga Põlva ootab sind alati!! Ja küll jõuan minagi selle päeva veel ära oodata! :D Muahh! adelinemadeline, 6. detsember 2016
Oeh, Madlikene! Tõid taas mulle pisarad silma. Ikka seepärast, et ma ei jõua ära oodata, mil mina kodulinna tagasi saan kolitud. Kahjuks, kui on juba pere, sh abikaasa (kes pole samast kodulinnast), võib teekond üpris konarlikuks osutuda. Siiski usun, et ükspäev löövad mu silmad ja süda särama ja saan öelda, et ka minu lapsed on väiksed maakad ja seda suurima uhkusega! Liisbet, 6. detsember 2016

Lisa kommentaar

Email again: