Sildid:

Pulmapeo ettevalmistused #1

Rain palus minu kätt vahetult enne, kui Adeelet ootama jäime. Sestsaadik on see mõte küpsenud, kuid eelmisel aastavahetusel valasin oma tinakuulikesest välja üksühele pruudikleidi. Märkide lugejate ja uskujatena hakkasime juba esimestel uue aasta päevadel mõttetööga pihta... (loe edasi)
Just mõttetöö oli see, mis võttis kõige rohkem energiat. Mina olen käinud vaid ühel suurel pulmapeol ja kahel lihtsamal. Ehk siis- mul puudus igasugune kogemus! Kõik tundus imelihtne! Vaja on leida ainult kleit, koht, ansambel, kutsed laiali jagada ja no siis tegeleda kõige põnevamaga- dekoratsioonidega!
Etteruttavalt ütlen, et sain selle perioodiga tohutult enesusku ja-kindlust juurde! Alguses uurisin ühelt või teiselt allikalt, kuidas, kas ja mis oleks õige. Mida rohkem oli arvamusi, seda segasemaks minu pilt muutus. See pilt kogu kontseptsiooniga ja mitu korda peas läbimängitud pulmapidu, paisati mitmelgi korral minu peas segi.
Kord oli tulemas õrn, intiimne ja perekondlik pulmapidu laulatusega kuskil järve ääres, siis jälle kõikehõlmav pidu ja laulatus kirikus ja jälle vastupidi. 
Ühel hetkel koputas Rain mulle õlale ja südamele, ja mu suureks üllatuseks oli just tema see, kes ütles, et nii, nüüd teeme sellise peo, et kõik meie sõbrad ja lähedased sugulased saaksid meiega koos juubeldada.  Asi otsustatud, võisin minna edasi oma nägemust ja unelmat ellu viima!
Ma visualiseerisin pidu, mis oleks piisavalt rustikaalne, et rahvas võiks häbenemata oma kontskingad üle õla heita ja paljajalgselt ennastunustavalt tantsu vihtuda. Kaheksa kuud varem, oli Mooste Folgikoda juba hõivatud! Järgmine variant oli Cantervilla tallisaal, mille juurde me jäimegi. 
Minu õnnelik nägu reedab, et asi sai otsustatud! :)
Järgnesid muud küsimused. Näiteks, kas teiste lapsed kaasata peole, kuhu nad istuma panna, kes neid valvaks ja aitaks. Me ei kaalunudki jätta endi lapsi koju mõne hoidjaga. Nad on meie armastuse viljad ja see päev on täpselt samahästi nende, kui meie.  Muidugi oli  see murekoht, kuidas lapsed selles rahvas ja tähelepanus hakkama saavad. Otsustasime kutsuda ka kõik meie väiksed sugulased ja leidsime neile kaks imetoredat järelvaatajat ning paigutasime nende laua mängutuppa, mis oli peosaalist eraldatud. 
Käisin mitmel korral peopaigas mõtteid kogumas, kord oma emaga ja kord oma armsa pruutneitsi Mariga. Pulmapeole eelneval õhtul läksin dekoratsioone lisama ja minuga ühines mu õde Liis. Kõik ühest suust olid mures, kuidas küll sellisest ruumist midagi luua. Olgu öeldud, et päevasel ajal on seal Cantervilla sisemängumaa söögikoht, kus käib suviti tohutult rahvast ning millel pole tõesti uhket üldmuljet. Aga mind tõmbasid maakiviseinad, puidust talad, sisehoov, sügavad aknapõsed, lühtrid, baroksed toolid...mul oli usku, et suudan selle koha võlud ka teistele silmadele nähtavaks luua. 

Järgmisest blogipostitusest leiad lugemist pulmapeo sisulistest külgedest! :)



Eelmine
Tere tulemast
Järgmine
Pulmapeo ettevalmistused #2

Lisa kommentaar

Email again: