Maailma hullem ja parim koht minu elus kaob.

Kirjutasin kunagi postituse teemal “Miks mulle meeldib elada väikelinnas”.  Toona märkisin esiridadena minu jaoks üht  mõjukaimat väärtust Põlvas elades ja pere luues- siin on ülivõrdes sünnitusosakond.
Kuid kahjuks võib 1. oktoobrist rääkida sellest minevikuvormis.
(loe edasi)
Selgunud on siis  tõsiasi, et 1. oktoobrist meil siin sünde enam vastu ei võeta. 

Ma olen alati uhkusega haiglale osutades lastele rääkinud, et ka emme ja issi on  sündinud selles haiglas, kus nemadki. Mäletan, kuidas me Rainiga sünnitusmajas Hermanist pilti tehes itsitasime, et äkki oleme me kumbki ka ise just selles vanas kuid armsas voodis olnud.
Esimese lapse sünni ajal mõtlesin, kui õudne see on, ma ei tule siia enam kunagi,  see valu on ebainimlik ja valasin pisaraid, sest sain omal nahal tunda, mis valuga olen ma ise siia ilma tulnud. Hoolimata sellest kõigest on mul täna 3 last.

Kohast, kus olen oma elus kokku 27 tundi kannatanud kõige kohutavamat valu, on saanud minu jaoks kõige ilusamaks ja helgemaks kohaks.

Lennart, Adeele ja Herman on valinud enda ilmaletulekuks kõik  erinevad ämmaemandad. Kui keegi küsiks, et kes meeldis kõige rohkem, siis mul läheks edetabeli tegemine väga raskeks. Ma olen nii sügavale südamepõhjani tänulik kogu sellele osakonnale, kes meie eest nii soojalt hoolitses.
Ma usun, et sünnitusosakonna sulgemine aitab mul päris hästi joone alla tõmmata küsimusele, kas kunagi võiks tulla ka neljas laps.

Kolm erineva raskuse ja pikkusega sünnitust, kuid kõikidest nii suurepärane meenutus ja kogemus, et ei kujutaks end ette iialgi kuskil mujal  sünnitamas. 
Kuidas see üldse välja näeks, kui kodus on veel mõni laps ootamas, kes vajab hoidmist ja ise oled teises linnas beebiga ja vajad oma meest. Ei saa eeldada, et igal perel on võtta öösel vanaema või hoidja lastele. Ja just öösel ootamatult ju tavaliselt kogu pull pihta hakkabki.
Tean ka olukorda, kui pere võttis sünnitusele suurema lapse kaasa ja lapsele leiti palatis koht magamiseks. Meil siin on see täitsa okei aga kas ka mõnes suuremas haiglas,
kus voodikohte napib?!
Meie peres jäi armukadedusfaas ilmselgelt olemata tänu sellele, et suuremad lapsed said ühineda meiega kohe varahommikul ja veeta päeva koos, nagu me koduski oleks olnud. Nende jaoks ei muutunud elukorralduses esialgu justkui miski. Kogu meie pere tundis end seal nagu kodus.

Kui Põlvas üldse  on midagi kuninglikku, siis on see Põlva sünnitusosakond. Ja ma ei pea silmas perepalatite kehva madratsit või katkist telekat. Ma mõtlen seda suhtumist ja soojust, mis võtab kohe esimesel hetkel maha ärevused ja hirmud esiklapse või iga järgneva lapse ilmaletuleku ja toimetuleku ees. 
Kas sellist personaalsust leidub mujal, kus ämmaemand tuleb hiljem sinuga vestlema, mitte, et pelgalt kraadida või uurida, kuidas enesetunne?  Vaid rääkima, kuidas ja miks läks kõik nii nagu läks ja saada täielik ülevaade sünnituse kulgemisest, sest sünnitajana ei suuda sa hoomata, mis su ümber toimub. Ja see pole pelgalt viisakus, vaid siin leitakse aega ja hoolitakse! 
Luksus. Selline luksus ja hoolitsus, nagu sul oleks kogu aeg kuskilt ema võtta. Olgu selleks ämmaemand, arst, õde või abiline.
Sünnitusosakonnas ei käida ju ainult sünnitamas. Isegi mina, kes ma arstiabi poole pöördun viimases mures, külastasin nii esma- kui korduvsünnitajana seda osakonda ikka mitu korda enne, kui lõpuks sünnituseks läks. Ja mitte keegi  ei vaadanud mind altkulmu vaid kutsusid mind ikka naeratusega tagasi, kui mul kasvõi mõni "väljamõeldud" mure peaks olema. Teise linna kontrolli nii naljalt ma sõita  ei söandaks...lihtsalt ootaks kodus ja mõtleks, et läheb mööda, või vast pole hullu!
Aga kui ei lähe mööda, või ikka on hull?!
TÜ Kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto leiab, et meil on selleks kiirabid, kes tulevad järele, kui on hädavajalik või kui on autodega võimalik tulla, siis on see mugavam. Hmm. No see mees ilmselgelt ei kujuta ette, mis tunne on olla kümne palli skaalal 1000 palliga valudes iga 3-7 minuti järel ja veel autos! 
Vastavalt meie elukohtadele, olin Lennartit sünnitama minnes 200m kaugusel haiglast, kõndisin seda maad 5 minutit ja see tundus lõputuna.
Adeelet sünnitama minnes elasime 600m kaugusel. Sealt enam jala ei jõudnud minna. Ja uskuge mind, ma olen super valutaluvusega  Lõuna-Eesti naine! Veel enne autosse istumist elasin autole toetudes ühe valu üle ja Rain ületas ilmselt lubatud kiirust, et veel enne uue valu tekkimist jõuaksin autost välja.
Hermani sünnitama minnes olime 800m kaugusel, planeerisin minna jala, kuid kuna kõik edenes nii kiiresti, siis läks käiku sama plaan, mis Adeelegagi.

Mõtlen stsenaariumitele, kui me sõidaksime 26km Võrru või 48km Tartusse. Autot juhiks ülinärvis mees, kes peaks tegelema oma naisega, teda rahustama ja aitama, koos hingama, masseerima jne, aga nüüd peab ta mõtlema, kuidas võimalikult kiiresti, ent elu ja tervise juures teise maakonna haiglasse jõuda. Võimalik, et pole äkki leida lapsehoidjat, siis tuleb ka lapsed kaasa võtta. Või kutsuks hoopis kiirabi? Mõte harmoonilisest ja õndsast sünnitusest lendab vastu taevast. Lapsed kodus, kes niigi end üle mõelnud sünnitusest ja toimuvast, on kiirabi nähes šokeeritud ja sünnitav ema püüab rahustada oma lapsi.
...
Jätkaks trotsi tekitavate sünnituslugudega elust enesest, mis võib saada reaalsuseks paljudele Põlva naistele, kui meil pole käeulatuses võtta sünnitusmaja aga jätan need siiski puudutamata ja loodan sisimas, et
Põlva jääb parimaks paigaks põlvest põlve, mitte hääbuvaks linnaks vanuritele.


JÄRGMINE                                                                                                                            EELMINE 

Sellel postitusel on 7 vastust

Aitäh selle kirjutise eest! <3
Egle Lihtsa
19. märts 2018
Kõik nii õige!
Mairi
19. märts 2018
Madli nii ilusti öeldud ja kõik ongi täpselt nii!
Jaanika
19. märts 2018
See teema muudab mind väga emotsionaalseks. Minu üks laps on sündinud Põlvas, teine ITK-s. Ja kui oleks minu valida, sünnitaksin ma kõik oma järgmised lapsed Põlvas. Kurvaks teeb see, et sünnitusosakonna kinnipanemisega väheneb koormus ka teistel (lastearstid, günekoloogid, kokad, jne jne). Minu soov on ka ükspäev Põlvas elada ja just sellepärast, et Põlvas on olemas paljud eluks vajalikud teenused ja neid jääb aina vähemaks ja seega muudab kohalikule elu oluliselt keerulisemaks.
See on nii keeruline ja emotsionaalne teema, kus raha ei kaalu mitte mingil juhul üle kohaliku rahva heaolu.
Liisbet
20. märts 2018
Hästi kirjutatud! Seda lugedes jõudis mulle ka reaalsus kohale.
K.O
20. märts 2018
Tervitus ja minu kaastunne kõigile Põlva rasedatele. Siiski, enamikel inimestel ei ole nii lähedal sünnitusmajasid ja on siiski lapsed saanud. Ma loodan, et trots ja protest haigla käekäigu otsustajate vastu ei mõjuta 4nda lapse sündi. Tartu on ju suht lähedal. Sünnitused annavad endast siiski mitu tundi enne märku, et leida keegi laste juurde ja kui ka ei leia, siis nii imelise sündmusega saab ka üksi hakkama - kui vaja. Emana on ju alati kõigi laste vajadused siiski enne kui enda omad ;) Kurb lugu küll, aga Te saate hakkama - kui keskenduda eesmärgile.
Marje
23. märts 2018
Ahjaa, siit äkki väike inspiratsioon kohalikku poliikasse suundumiseks ;)
Marje
23. märts 2018
Email again: