Selline ütlus jäi mulle kuskil sotsiaalmeedias silma. Kui mõnda vanemat võib see lohutada, siis mina võtsin seda  isiklikult...sest tõepoolest, ma pole väsinud.
Võib ju olla, et ma tõesti olengi mugav ema. Ma ei saa salata, et ma hindan enda aega kõrgelt, aga tegelikult on minu eelis see, et olen saanud olla kodune ema. 5 aastat kodus ja ütlen ausalt, et pole kordagi sellest tüdinenud. Et ühiskonna silmis päris kasutuna mitte näida, teen nüüd tähtsa näo ja ütlen, et viiest aastast kaks olen haaranud natuke siit ja natuke sealt, tegelenud pulmade- ja pidude kaunistamisega. Kevad pole enam mägede taga, kui algavad uued ettevõtmised ja ilmselt on nüüd juba märksa keerulisem kordineerida pere, kodu, tööd ja lapsi. 
Eile sai Herman kahe kuuseks. Tänaseks pole meid lahutanud rohkem, kui üks korrus. 
Mitte, et tal sellega mingi probleem oleks, aga ma lihtsalt ei taha temast kaugele minna. 
See pole pesamuna privileeg, vaid nii on olnud ka Lennarti ja Adeelega. Päeval magab ta peamiselt vankris ja öösel meie kaisus. Teisiti ei kujuta ma ettegi. Tõusta öösel voodist, et last tema voodist välja võtta ja toita? Oi ei! Ma olen selleks liiga mugav ja hindan oma und kõrgemalt. Ometi said nii Lennartist kui Adeelest umbes aastaselt üksi magajad ja uinujad, nii et aega mul on!
Minu jaoks see, et beebi oma ema lähedust nii väga vajab, on beebiea kõige suurem võlu üldse. 9 kuud kasvada oma ema südametuksete saatel, on piisavalt pikk aeg, et lasta sel ununeda kahe lühikese kuuga. Seepärast ma hoian teda nii palju süles, kui mul vähegi vabu käsi võtta on.  See on nii õrn iga, mil saab alguse eluaegne kiindumussuhe, aeg teineteisest lahti laskmiseks peaks tulema step-by-step.
Mitu korda ta öösel sööb, ei tea! Mitu korda öösel nutab- mitte ühtegi. Eks neil, kel seda rõõmu pole, on seda kibe kuulda. Mitte, et ma arvaks, et siin on kahjurõõmsaid lugejaid, aga võib-olla lohutab neid lapsevanemaid mõte, et ehk saabuvad siin majas magamata ööd meie laste teismelise eas!? Mina seda natuke kardan küll! 
Nii ma siis saangi hommikul puhanu ja reipana ärgata, uuele päevale vastu minna. Ma ei nimetaks end täielikuks optimistiks, aga tõsi on see, et halba ma lihtsalt ei talleta. Nii, et kui ma ütlen, et elan totaalses idüllis, siis seda usun mina, aga teie ei pea seda tõepähe võtma! Ilmselt on ka meil siin kehvemaid päevi, õigemini õhtupoolikuid, kus ma jooksen elamises ringi, endal higi ja piim ( tundus siia loendisse hästi sobivat, aga kahjuks pole seda nii palju, et seda juhtund oleks) rinnahoidja vahelt jooksmas ja üritan end ülejäänud 4 pereliikme vahel kuidagi ära jagada. Toita beebit, samal ajal tütrele paberist lumehelvest lõigata, suuremat töövihikuga aidata ja abikaasa töö jutte kuulata...no mis see siis ära ei ole, eks. Aga siis lööb kell 21 ja saabub jälle majja vaikus. Uus kvaliteetaeg on saabumas! Natuke kodukoristust, vannitoa rituaale, beebi sülle tuttu ja algab telekaaeg beebilõhna ja abikaasa seltsis. 
Nädalavahetusel saime proovida elu kahe poja ja kolme tütrega!
        JÄRGMINE                                                                                                                                                       EELMINE