Kas tõesti 30

Täna, viis päeva kolmekümnesena ma hõikan "Juhuuu, ma olen 30 ja ma olen elevil!".
Aga, mis toimus minus 6 päeva tagasi?
(loe edasi)
Oma sünnipäeva eelõhtul ma leinasin ikka päris korralikult oma kahekümnendaid. Seisin duši all ja lihtsalt nutsin. Mind valdas täielik melanhoolia, kui  ketrasin läbi oma elu lapsepõlvest tänaseni. Nii palju värvikaid sündmusi. Kui ma sain 20, siis arvasin, et voh nüüd ma olen täiskasvanu ja see oli äge! Aga mida lähemale ma 30le jõudsin, seda rohkem mind rõhus tunne, et alles nüüd see päris täiskasvanuiga algab. Ja nüüd polnud see äge vaid hirmutav! Nüüd on endal lapsed ja kolmekümnesele pole eksimine nii naljalt lubatud. Tühja jutu eristamine asjalikust ja õige seelikupikkuse leidmine pole naljaasi. Nüüd peab päriselt vastutama hakkama, mitte ainult enda vaid ka laste eest.
Sünnipäevalauas pisarates oma pere tänades, hakkasin nägema mündi teist külge.
Kui äge see on, et kahekümnendates tehtud eneseotsingud on nüüd läbi. Mul on ehitatud päris kindel vundament, millele oma tulevast elu üles ehitada. Ma olin endale väga kindlad sihid mõelnud, mis kolmekümnendaks eluaastaks peab tehtud, valmis või olemas olema. Pakun, et 90% nendest sai täidetud. See viimane puuduv 10% jääb lihtsalt varuks, et ehk mul ikka oli midagi veel, mis mul praegu meelde ei tule. 
Ühesõnaga, minu suurim mure seisnes lihtsalt selles, et ma ei näinud enam uusi eesmärke.
Või õigemini ma ei pidanud neid eesmärke millekski, mida võrrelda abielu, laste, kodu, adelinemadeline ja muu sellisega.  Võtsin siis end letti ja hakkasin uusi välja kirjutama. See polnudki nii raske! Ja ühtäkki hakkas mõte mu kolmekümnendatest aina suuremat elevust tekitama!
Esialgu siis katked mõnest asjast, milleni ma soovin enne oma 35ndat sünnipäeva jõuda. 
1. Vähemalt 5 puhkusereisi perega.
2. Kirjutan ja illustreerin lasteraamatu.
3. Õpin tööd jagama ja jaotama, võttes adelinemadeline´le abikäsi , et saaks rohkem töid vastu võtta ja ära teha.
4. Valmib mõnusa terrassiga suvemaja. Siin nimekirjas võiks olla, ka lastetoad, aed jms
5. Ostan ägeda vintage bussi, millega pulmi käia dekoreerimas.
6. Õpin ära ukulele.
7. Leian omale spordipisiku.
10.  Leian enda jaoks selle õige ala ja lähen seda õppima.
***
25nda aprilli hommik algas just nii nagu iga viimane 30 aastat järjest. Ikka laulu ja kingituste ja lilledega. Aitäh Rain, et oled selle sünnipäevahommikuprogrammi nii sujuvalt mu emalt-isalt üle võtnud, et miski poleks justkui muutunudki. (Nokkimise koht on muidugi see, et pildid jäid küll sul sellest hommikust tegemata aga eks sul oli omajagu sebimist kah nende kinkide pakkimise ja peitmisega, et annan andeks!)Kuigi seekordne number oli valusam, kui iial varem, meeldivad mulle sünnipäevad ikkagi nii väga! Sellepärast viisin sel korral oma perekonna Tartusse YliCooli sööma ja veetsime seal koos mõnusa õhtu. 
Paar päeva toibumist ja võis kutsuda oma noored sõbrannad külla!
Aitäh, aitäh kõikidele õnnitlejatele!
Elu saab ainult ilusamaks minna!
EELMINE                                                                                              JÄRGMINE 

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: