Jõulude eel

Istun diivanil oma kolme lapsega ja mõtlen:

Kõik on väga rahulikud. Mitte, et alanud oleks jõulurahu vaid sellepärast, et me kõik oleme haiged. Kes oksendab, kes on palavikus, kes köhib ja kes valutab kurku. Seda juhtub harva. Panen nende tugeva tervise selle arvele, et olen neid alati karastanud, eriti sellega, et riietan neid teadlikult pigem õhemalt, kui ülemäära paksult. Oli see siis nüüd külmetus või viirus, aga olen kindel, et suur pingelangus jõulupuhkuse kättejõudmisest andis oma hoobi immuunsusele. Meil käis kõva countdown puhkuseniSee on koduse ema patulunastus selle eest, et lapsed täie rauaga lasteaias käisid. Aga haige olemisel on omad eelised. Kraanikausis kasvav nõudehunnik ja küpsisepuru diivanil ei pane liikuma ühtegi mu närvi ja minu poolest võime homsele niimoodi ka vastu minna. Kui "Üksinda kodus" 1,2,3 ja 4 on vaadatud, siis jõuan ka mõne heategevusliku laulusaateni. Vaatan lugusid peredest, kelle eluteele on saatus veeretanud mõnikord ka ületamatud raskused. Võtan oma lapsed kõvemini kaissu, pühin pisaraid ja teen annetuse. Mind tabab nii läbilõikav häbitunne mitte ainult enda vaid ka teiste esimese maailma probleemide pärast. Miks on nii raske igapäeva virr-varris ja lõputute tahtmiste maailmas leida hetke, et märgata päriselt ka seda, mis meil on ja kui hästi meil on?  No see sama kulunud jutt aga jõulud toovad mind alati reaalsusesse.
Naasen oma mõtetest tagasi oma ideaalsesse ellu ja patt oleks seda teisiti nimetada. Seal on mu terved(!), tublid lapsed, armas abikaasa ja hubane kodu. Lõikan läbi vähemalt mõneks ajaks selle põhjatu pinteresti ja netipoodide unistuste maailma ja unustan oma telefoni laadima panna! Olgu mu elu siin ja praegu, sest täna on mul kõik olemas ja soovin, et nii see jääkski!



Eelmine
Pikleri kolmnurk.
Järgmine
Head Uut Aastat!

Lisa kommentaar

Email again: