Sildid:

Jõulud kõige kiuste

Olin juba leppinud, et tänavused jõulupühad veedame me ravimikarp käes üksteist põetades. Õnneks võitlesime mõlemad Adeelega end haigustest välja ja hoolimata Adeele rohelisest nahavärvist saime jõulupühad peetud nagu kord ja kohus ja enamatki veel. 
(loe edasi)
Jõululaupäeval ootasin oma perekonda jõululõunale. Need meeldivad mulle ka ilma jõuludeta, aga pühad lisasid kõigele pühadust veel juurde.
Tähelepanu lutile!
Kuna suhkur on mu suurim sõber ja vaenlane, olen ma alati armastanud mässata magustoitudega. Kuidagi on aga kujunenud nii, et Rain küpsetab nüüd kooke ja mina teen soolased söögid. Hoolimata sellest on minu suhe suhkruga endine.
Õhtul, kui kodu oli vaikseks jäänud, oli Jõuluvana meie elutuppa hiilinud ja isegi välisukse unustas lahkudes enda järel kinni panna...nii palju müstikat!
Jõuluvana jättis moraali ja kiitusega kirjad. Õnneks mitte minule.
Herman lustimas kingiga, mille kallal me Rainiga viimase hetke inimestena veel eelmisel õhtul nokitsesime. Puidust tegeluskaar sai hetkega tema lemmikuks.
Adeele suur unistus sai teoks. Nüüd saab ta olla minu abikokk.
Lennartile võib järgmisel aastal Jõuluvana lihtsalt paar tühja pappkasti tuua.
Esimesel jõulupühal kogunesime maale. 
Kälimehed minu isaga seadsid valmis kohtumispaiga Jõuluvanale ja minu asi oli vaid käed sügaval ja soojas taskus juhiseid anda. Mis nii viga...ja kui ema ka veel samal ajal toas jõuluroad lauale sätib.  

Suitsusaun ja jõulud kuuluvad ju kokku.
Ja jõuluvana helistas, et hakkab metsa vahelt tulema ja lastel on aeg vastu minna...
Hoidke üksteist, leidke aeg, et olla koos nendega, kes kõige armsamad!
Sest maailmas pole midagi muud tähtsamat!
Ilusat teist jõulupüha!

                                                                                                                                                                              EELMINE
.
Eelmine
Jõulud jõudsid koju
Järgmine
DIY: tegeluskaar

Lisa kommentaar

Email again: