Sildid:

Hermaniga Hispaanias

Sellel postitusel on 3 vastust
Täna, 11 kuud tagasi, tuli ilmale Herman. Veel viimast kuud on ta null-aastane ja hakkabki pihta see tormijooks suurekskasvamise poole. Meie väike nädalane reis Hispaaniasse võtab hästi kokku kõik tunded ja mõtted, mis puudutavad meie väikest silmatera ja tema ümber keerlevaid taevakehi. 
Kui Nadja tegi mulle ettepaneku minna meie väiksemate lastega reisile, võtsin omale paar päeva kõhklemiseks, enne kui ütlesin oma jah sõna. Kui oled harjunud iga oma päeva elus veetma koos perega, on 7 päeva ja 3700 km ikka omamoodi katsumus. Kõhklema pani ka mõte sellest, kuidas meie väike vaba hing 3h ja 15 min lennureisi vastu peab. Arutlesime kodus Rainiga  ja veendusime oma praktikale toetudes, et ah eks läheb nagu alati- kui pabistad, siis läheb kõik lepase reega. 
Sõit Riia lennujaama kulges paljulubavalt.

Esimesed kivid veeresid teele, kui pidime oma pagasid ja kärud lindile turvakontrolliks panema.
Ema kõhukotiga, laps, käru, seljakott ja kohver. Kiikasin üle õla ja küsimusele vastust ootamata andsin Hermani ühele võõramaalasest pereisale hoida, kuni oma käru, kohvri ja muu kraami lindile tõstsin. Iga tehtud samm Hispaaniale lähemale andis kerge eduelamuse. Kuni hetkeni, mil lend hilines. Lend pidi algselt startima kell 20 ja see kattus ideaalselt Hermani uneajaga. Ajaks, kui pääsesime lennukisse oli Herman meeletus unes ning seda ei teinud talle lihtsamaks piimahäda ja fakt, et ta peab traksid peal mu süles olema, nii et meil on kahepeale liikumiseks pool ruutmeetrit. Šeikisin tema silme all talle piima, mis tegi asja veelgi kriitilisemaks. Herman karjus nagu piinakambris ja minu pisarate asemel voolasid mööda põske hoopis higipiisad. Õhk ei liigu, lennuk ei liigu, ükski mu närv ka ei liigu. Mu ainus mõte jooksis selleni, et see kuradi lennuk juba sõitma hakkaks ja Herman uinuda saaks.


Ja vaikselt hakkas lennuk liikuma, pistsin lutipudeli Hermanile suhu ja saabus vaikus, mis lubas mul peaaegu kuulda oma kõrvalistuvate inimeste mõtteid, mis võis kõlada näiteks, et "ma mõtlesin et see ei lõppegi?!". Ja siis lennuk peatus. Võtsin Hermanil lutipudeli suust, sest olin lugenud ja kuulnud, kui oluline on väikelapsel lennuki õhkutõusmisel ja maandudes süüa/juua. Ja kisa jätkus. Suur solvumine. Lõpuks nõustus ta oma solvumise alla neelama ja jätkas piimajoomisega. Kiirendusrajale jõudes oli pudel juba tühi ja Herman magusas unes. Õhkutõustes oli tal suus lutt ja polnud ühtegi märki ebamugavusest tema kõrvades. Olime mõlemad higised ja omadega täiesti läbi. Herman magas maandumiseni ja proovisin tema 9 kilogrammise raskuse all seda sama teha.
Jess! Tehtud! Taaskord eduelamus!
Hola Spain!
Kuna jõudsime öösel ja lennujaamast hotellini oli veel 45 minutiline autosõit, oli Herman vahepeal ärganud. Uuesti uinumine võõras paigas veel peale kella 2 võetud duši, ei olnud enam talle lihtne. Kuidagi me siiski olime kõik uinunud ja hommikul kires kukk juba kell 7. Eesti aja järgi kell 8, mis on tõestus sellest, kui täpne on lapse kell ja kui oluline on rutiin. Peale hommikusööki tormasime välja sealset ümbrust kaifima. Ma olen õnneks ikka nii vähe reisinud, et iga vaade paneb mind hangudes pead vangutama, ahhetama ja ohhetama. Huvitav oleks teada, kui palju kilomeetreid Hermani käru läbis, sest ahmisin kogu ümbruskonna endasse ja tänavad said risti-põiki tuttavaks. Oma osa oli kindlasti ka Hermanil, sest võõra linna hääled olid aeg ajalt ikka äratajateks ja siis oli parem käru liikuvamana hoida. Hotelli sisehoov oli samas parajalt vaikne, nii sain seal ka ise mõned lõunauinakud päikest võttes teha. 

Herman ärkas aina tihedamini rahutult ja uinumised võtsid aina kauem aega. Juurde tuli kiremine, mida ta oli kodus natuke juba harjutanud aga millest nüüd sai peamine suhtlusviis. Kiremine tähendab minu mõistes kriiskamist. Ma ei võinud hetkekski pildist lahkuda, mis tähendab, et me käisime duši all koos ja tegime süüa koos jne jne. Hommikusöögilauas lendasid kõik asjad üle selja põrandale. Samal ajal, kui meie "rahulikult" sõime, tundsin oma kuklas pilku. See oli hr Monk, kelle päris nime me ei tea aga kes meid esialgu lahkelt restorani kaugeimasse nurka välisukse alla juhatas ja kõik need 7 hommikut lapi ja harjaga stardivalmiduses leti ees seisis. Hr Monk, selle väikese hotelli omanik, muutus iga päevaga aina tõsisemaks, kuid millegipärast viimasel päeval oli ta eriliselt õnnelik. 
Pääsemise üle oli vist ka üks teine õnnelik- Herman. Viimasel päeval enne lahkumist hakkas kõik paika loksuma. Ta oli rahulikum, uinus omaette ja teda oli palju vähem kuulda. Lennureis tagasi oli päevasel ajal ja kulges ideaalselt. Seekord polnud ma hoopis selleks varjandiks valmis! Lennuki peal ootamise ajal võtsin välja oma raskerelvastuse, mille olin reisi ajal kokku ostnud. Need uued väikesed mänguasjad aitasid meil 45 minutit kenasti ära sisustada. Kui lennuki mootorid käivitusid, kustus ta süles pooleks lennureisiks. Ja ka sealt edasi läks reis suuresti tänu kõrvalistuva hispaania hombre sõbralikule ja elavale jutule, mida saatsid lõbusad grimmassid.
"Que pasa? "ja "Hola Hörmaan" said vist Hermanilegi tuttavateks väljenditeks juba Hispaanias olles. 

Olen kodus. Üleärgmisel päeval peale naasmist, tuli tagasi ka meie päris Herman.
Siis, kui ta oli saanud terve päev Adeele ja Lennarti järel hoovis ringi käputada, katsuda, avastada ja kodus oma asjade keskel olla.
Mina sain oma reisist kätte 100%. Kõik selle, mida saab üldse üksinda lapsega koos kogeda, sain kogetud, nähtud ja nauditud. Mu ideaalid polnud õnneks väga kõrged. Aga Costa Brava rannikupiirkond on tõepoolest midagi imeilusat ja hingematvat. Nii hingemattev, et paneb tundma, miks ma siia sündinud pole?! Ma ammutasin seda atmosfääri endasse ja, kui ma nägin, kui suurepäraselt Rain kodus lastega majandatud saab, oli esimestel päevadel koduigatsus võõras tunne. See tunne hakkas aga viienda päeva hommikul kurgus kraapima ja tuli esimeste pisaratega välja alles Girona lennujaamas, kui Herman kohtas esimest korda Adeele ja Lennarti vanuseid lapsi. Ta tegi end raskeks ja vajus mu sülest maha, et käputada nende juurde. Tema silmad särasid peas ja sealt kumas kerge pettumus"oih, polegi minu omad!", aga ta nautis nende kohalolu edasi. See oli hetk, mil taipasin, kuidas olin oma lapse juured maast välja rebinud, et ema saaks kustutada oma reisijanu. Samas ei teinud ma kordagi seal midagi Hermani heaolu arvelt. Andsin kohapeal olles olemasolevaid võimalusi ja tingimusi arvestades endast maksimumi, et ka temal oleks võimalikult hea. Ja see paneb mind tundma, et olen powerful mom!
 Oleks olnud näiteks Rain kaasas, siis oleks kõik muidugi oluliselt vaheldusrikkam lapse jaoks olnud. Hermanile, kes koduhoovis on nö vabapidamisel, oli see paras katsumus. On keeruline leida sobivat kohta lapse mahapanekuks, kui siin-seal sõidavad rollerid, jalutavad koerad ja inimesed ja lõpuks ei jaksa takistada ka last hotellihoovis basseini ronimast. Ta tüdines lõpuks ka kärus olemisest, sest seda sai liiga palju ja lõpuks tüdines olemast ka puusaaksessuaar. Hermanit vaimustasid muidugi väga lained ja vesi üleüldse. Kahjuks üleni end vahemerre ma kasta ei julgenudki, sest Hermaniga kahekesi olles, ei julgenud teda kärru jätta ja lapsega ma lainetesse ei julge üldse minna. Vesi pole lihtsalt minu element.  
Igatahes nakatusin ma reisil olles reisipisikusse ja unistan juba uuest. Seekord kindlasti koos perega, sest juba nii suurel lapsel on vaja peale oma ema veel midagi enamat. Pean äärmiselt oluliseks oma laste elus rutiini ja kui see juba kõikuma lüüa, siis olgu seal ümber nii palju kodust, kui võimalik. Herman on sündinud karja sisse ja see kari peab käima temaga koos!
Lisaks sellele, et ma sain Hermani oma vanas headuses tagasi, õppis ta oma enese tarkuses ära pepu ees alla tulema, lehvitamisele tuli kõrvale sõna "tadaa", mis kõlab tema suust nii soojalt ja armsalt. Veel hulk põnevid silpidepaare, millele me pole seletust veel leidnud.
...
Distantsilt on alati kõik selgem. Reisida on imetore, aga kodu on meie tempel. Ja kodu on seal, kus oleme koos viiekesi.
Palju õnne meie pisike seltsimees!
Armastame Sind kuuni ja tagasi!

Eelmine
S+A
Järgmine
Ja ta kõnnib!

3 vastust

Katre & Liis! Aitäh! See oleks parim, mis saaks juhtuda, kui see seiklusjanuline hing maid läheks vallutama...pean end eriti hästi emana üleval pidama, et ta mind siis kunagi kaasa tahaks võtta!
Aga Katre, mu juured on ikka sügaval Eestis, aga tükike südamest jäi sinna maha küll! Kas otsime selle kunagi üles? :P
madeline, 1. oktoober 2018
Madliii! Imeline, kui imelised pildid ja kui imeline koht! Kui Herman saab suureks, saad talle nendest seiklustest rääkida ja võib-olla saab temast suur rännumees, kes võtab kunagi oma ema käekõrvale ja viib hoopis sind reisile :) xx Liis, 14. september 2018
No tõesti, uuri ema käest, kas su juured pole ikkagi Hispaaniast pärit ja lapsepõlve kodu Costa Bravas?! Nii hästi sobid sinna keskkonda! ja pisi Herman, milline ideaalne inimhing, sain sellele eile jällegi kinnitust! Muah! Katre, 11. september 2018

Lisa kommentaar

Email again: