Sildid:

Herman 5 kuune.

Kuidas see nüüd jälle juhtus, et juba on üks järjekordne kuukene möödas. 5 kuud tagasi jõudis kätte see 9 kuud oodatud suurpäev.  Ja seda suurpäeva meenutan ma tänaseni vist lausa iga päev. Ja mõtlen endamisi, kas mu elus on veel midagi ees, mis trumpaks neid hetki üle...kui meil just neljandat ei tule, siis ilmselt saavad olema nendeks meie laste elude suur- ja tipphetked, millele kaasa elada, justkui need oleks minu endi omad.
(loe edasi)
Mida väiksem on laps, seda rohkem paistab välja tema areng nii füüsilises kui vaimses mõttes. Nii on meil Hermaniga iga päev suurhetked, mil vaimustume tema pööramistest ja kilgetest. Kogu aeg oleks justkui põhjust tähistamiseks. Tähistada tema uut häälitsust, uut liikumistehnikat või varvastega mängu, uut pilku või uut nalja, mis meid ühendab. ..
Täna tähistasime aga tema 5. elukuu sünnipäeva.
Lennartil juhtus täna olema ka jalgpalli turniir Viljandis, nii algas päev vara ja otsustasime taaskord kogu perega talle sinna kaasa elama sõita.
Kui Herman vaprast fännamisest väsis, tegin temaga  linnaekskursiooni ja ma olen täiesti vaimustuses sellest linnast. Päike paistis, kõik oli nii rahulik, ilus ja idülliline...täiuslikkusest puudusid vaid need pühapäeval suletud ustega kaltsukad.
Selle teistmoodi päeva lõpetasime poolpidulikult imearmsas Viljandi kohvikus Fellin, millest kindlasti on suurem jagu juba kuulnud ka ilma seal käimata.
Palju õnne kallis pesamuna! 
Armastame sind nii väga!

PS!
Postitus on kirjutatud juba 11. märts, aga jäi hajameelsusest avaldamata. 

Neile, kes on kurtnud, et postitusi ei saa kommenteerida infoks nii palju, et see platvorm ei soosi emotsioone...seega´, kui väldite märke nagu näiteks :)  siis peaks sellega korras olema:)



JÄRGMINE                                                                                                                                        EELMINE
Eelmine
Pildid veebruarist.
Järgmine
Maailma hullem ja parim koht minu elus kaob.

Lisa kommentaar

Email again: