EV 99

See on juba mitmes kord, mil pean end välja vabandama oma hilinenud postituse pärast. Detailidesse langemata, ütlen lihtsalt ausalt, et see varakult alanud nädalavahetus kulgeb nii mõnusas pererütmis, et raske on olnud end motiveerida arvuti taha istuma.
Agaa olen kindel, et Eesti Vabariigi aastapäev möödus teil meeleolukalt ka ilma adelinemadeline postituseta! :)
(loe edasi)
Küll ja küll visatakse ette,  miks eestlased on suured eestlased vaid Eesti Vabariigi sünnipäeval või laulupidude ajal, kuid minu peal töötavad küll just need suurpäevad! 
Eile hommikul ärkasin kui õige eesti naine. Kiire koristus, pannkoogid särisesid pannil, lapsed said pidžaamade asemel juba varahommikul peoriided selga ja multikate asemel keerasin peale piduliku lipuheiskamise Toompeal.
Olen alati suur piripill, kui tegu on üritustega, mis seovad inimesi, noh massiüritused, aga kui käima läks Eesti hümn ja Lennart minu kõrval seda laulma hakkas, ei saanud ma oma pisaraid pidada. See oli nii ootamatu, sest meil polnud aimugi, et me laps hümni sõnu teab, kuigi muidugi ei kuule ta seda esimest korda. Uskumatu, kui palju tööd teeb lasteaed vanemate eest ära!
Veel enne, kui Rain  meie majale lipu heiskas, tulime Lennarti soovile vastu, et ta saaks ka ise lippu hoida ja no ma ei saanud ju seda hetke pildistamata jätta! Esimene aasta, mil ta reaalselt paistab vaikselt mõistvat mõistet vabariik!  Presidendi ja peaministri nimed, meie naaberriikide nimetused, sealhulgas sõbrad ja vaenlased on tal unepealt selged, nii et ma usun on lootust, et temast kasvab üks õige riigimees!
Ja kus mujal oleks siis ideaalsem seda päeva mööda saata, kui mitte iga aastast traditsiooni jätkates maal! Naljakas kuidas me kõik neljateistskümnekesi sinna meie väiksesse majja mõnusalt ära mahume. Ilm oli muinasjutuliselt ilus. Meil maal on see võlu, et saame oma Bullerby lapsed muretult õue saata, sest ümberringi on mets. Mida nad seal täpselt neli tundi tegid, ega me päris ei teagi, sest minu meelest peab lastel jääma ruumi tegutsemiseks ka vanemliku silma alt väljaspool. Aga tuppa tulles olid kõigil põsed punased, mütsid kaetud kuuseokastega, kapuutsid lund täis, meeled rõõmsad ja vanaema tehtud tangupuder pekikuubikutega maitses paremini kui ei iial varem!
Olgu, mis on! Kahjuks või õnneks pole meie perel kogemust elada võõral maal. Maailma avastamise ja maailmapildi avardamise mõttes oleks see tore, nii et iial ei tea... Kuid iial ei saa selleks tõukeks olema parema elu ihalemise soov. Mina, täna siin lapsi kasvatades tunnen end nii turvaliselt ja kindlana igas mõttes, kuigi muidugi on vahel raske ja siis võiks justkui tulla abikäsi mõne toetava seaduse või toetuse näol!
Aga meil on kõik olemas!
Ma olen kindel, et teil ka! 

Oleme eestlased! Rahulolevad, uhked ja vabad!

JÄRGMINE                                                                                                                    EELMINE

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: