Sildid:

Emme- tütre päev

Täna hommikul Adeelega kahekesi koju jäädes, avastasin ühtäkki, et me polegi kevadest saadik sedasi koos aega veetnud. Häbi mul olgu!
(loe edasi)
Ühes postituses kirjutasin, et päev Adeelele tuleb siis, kui ta nii suure rõõmuga enam end lasteaeda ei pressi. Kuigi korraks käis see peast läbi, ei planeerinud ma seda ka tänaseks, aga eile lõunaunest ärgates oli tal palavik. Peale rohu andmist oli ta jälle täiesti vinks vonks ja  ilma ühegi haiguse tunnuseta praeguseni. Ptui ptui ptui. Võtsin seda, kui ilmselget märki, et pean ka temaga ühe emme- tütre päeva veetma.
Ausalt öeldes arvasin ennatlikult, et Adeele kaotab pea, kui venna läheb lasteaeda. Olin planeerinud end üleni tema käsutusse, aga vaevalt olin jõudnud omale hommikukohvi teha, kui tema oli juba endale mängu leidnud. Kui enamasti juhib  vestlusi Lennart ja Adeele on suuremal määral kuulajana, siis täna oli Adeele oma venna koopia. Adeele sõnavara on väga lai ja üleüldse ta räägib väga palju, välja arvatud juhtudel, kus seltskond on suur. Siis ta tavaliselt ainult naeratab ja kõik ongi öeldud! :)
Aga see, kui innukalt ta  meie vestlusteemasid arendas ja mängu juhtis ja õpetas, oli minu jaoks uudis. Ja ühtlasi ka avastus, kuidas siiski vanematele võivad lapsed üksteise taha oma oskustega ja teadmistega  varju jääda. 
Ma olen nii harjunud kahe lapsega toimetama ja ma ei kujutaks elu teisiti iialgi ettegi, aga kindel on see, et mõlemale, eriti just teisele lapsele tuleb leida rohkem privaatset koosolemise aega. Suurem laps oskab ju nagunii rohkem tähelepanu võita- kõvem hääl, kiiremad jalad, osavamad käed, rohkem juttu, suurem keha, targem mõistus.
Adeele, ma loodan, et Sa nautisid tänast päeva vähemalt sama palju nagu mina! Sa muutud järjest ja järjest toredamaks, mida suuremaks Sa saad!
Palun katsu enam palavikku mitte jääda, neid päevi peame ka selleta kindlasti veel ja veel!
"Peeglike, peeglike, kes on kauneim ilma peal?"
"Muidugi mina!"
Kuigi Adeele on päris osavalt mul nii mõnegi huulepulga ära tsurkinud, ei tee ma sellest mitte iialgi probleemi. Mulle meeldib, kuidas igal hommikul, kui avan meigikohvri, ta järsku nähtavale ilmub ja asjalikult ja tähelepanelikult kõike jälgib. Nüüd ulatab ta mulle juba järjest tooteid kätte. Ei, ma ei taha temast kasvatada pealiskaudset noort preilit, kes peab ilu teadmistest tähtsamaks. Ma siiski loodan, et tema piltilus näolapp jääb paksust meigikorrast üldse puutumata, kuid siiski leian, et ka selle maailmaga võib suhteid hoida. Ja päris kindlasti ei hakka ma seda suletud uste taga tegema, nagu ka kõike muud, millesse ma oma lapsi pühendan.
Voodil hüppamine pole päris kindlasti meie peres lubatud tegevus.
Ja üldiselt asjadest, mis on lubamatud astun ma laste puhul harva üle, sest siis on kuradile sõrm antud. Täna ma seda tegin! Ma hoian hinge kinni, et ta seda Lennartile nüüd õhtul kellama ei lähe ja nad seal õhtu edenedes kahekesi ei keksi.
Aga siis söön ma seda suppi üksi! Sorri, ausõna Rain, seda ei juhtu enam kunagi! :))
Lõunaoode.
Nüüd magab Adeele oma lõunast iluund. Samal ajal kirjutan seda postitust, valin pildid välja ja jälgin teise silmaga presidendivalimisi.
Palju õnne, meil on lõpuks uus president! Tark ja julge, esimene naispresident!

Run the world. (girls)


          JÄRGMINE                                                                                                                                                        EELMINE
Eelmine
Väikesed killud
Järgmine
DIY: Värvi seinad ja kaunista need

Lisa kommentaar

Email again: