Sildid:

Emaduse õppetunnid

Eile jätsin Lennarti lasteaiast koju. Nagu ma olin talle ka öelnud, ta teadis, et mul on palju vaja teha, ega saa temaga tegeleda. Ta mängis, meisterdas, laulis ja toimetas kogu aeg omaette, aga mitte see ei üllatanud mind. Kell oli vaevalt 10 hommikul, kui Lennart astus minu töötuppa ja ütles aknast välja vaadates: " Ma igatsen Adeelet! Ma ei jõua teda ära oodata, millal ta meie koju tuleb!"  Ausalt, ma oleks selle heldimuse kätte surnud!
On hetki, kus ma kahtlen endas ja kardan, et me teeme nende kasvatamisel vigu. Aga, kui ma näen, kuidas see poiss ja tüdruk kokku hoiavad, iga leivaviilugi pooleks murravad, et üksteisega seda jagada ja teineteist armastavad ja kaitsevad, siis tunnen, et midagi oleme ikka väga õigesti teinud! Ja ma kavatsen teha kõik, et see nii ka jääks.
Ma tean, et ma pole ainus, kes on unistanud, et igal pere lapsel peaks olema oma tuba. Meil on küll alati nii ka olnud, kuid nüüd olen jõudnud tõdemuseni, et see pole üldse oluline. Mul on hea meel, et maja, kus elame, pakub piisavalt avarust, kuid samas pole nii suur, et üksteist ära kaotaksime. Olen ise kasvanud kolmetoalises korteris, ema, isa ja kahe õega. Mul oli väga õnnelik lapsepõlv. Kuigi olin pere hellitatud pesamuna,ma ei mäleta, et ka mu õed, kes on  väikse vanusevahega oleks kunagi omavahel kisklenud. Pere peabki koos olema, õppima üksteisega arvestama. Arvestama üksteise veidrustega ja nägema teises kõike, mis on väärt armastamist! Mida väiksem on kodu, seda lihtsam see on!  
Kunagi ma juba kirjutasin, et meie maja ülemine korrus vajab kapitaalremonti, juba sellepärast, et Adeele tuppa saab vaid läbi Lennarti toa. Varem tundus see mulle ennekuulmatu! Arvasin, et nii ei saa see kindlasti jääda! Kuid nüüd mõtlen, et miks mitte? Nad on ju õde ja vend! Ja, kui kunagi peaks nad oma tube jagama veel mõne õe või vennaga, siis seda parem neile! (Rõhk on  sõnal "kui" ja "kunagi":) ) Isegi, kui nad sellest oma teismelise eas aru ei peaks saama, oleme valmis selle tule endale võtma, sest teame, et pikaks eluteeks on 
nendevaheline kokkukuuluvustunne ja sõprus parim pagas, mis neile kodust kaasa saame anda. 
Elu on karm ja mõnikord võivad inimesed olla väga õelad ning võib olla hetki, kus kogu maailm tundub kokku varisevat, aga perekond on see, mis on tugev ja püsiv.  Perekond ja armastatud inimesed aitavad alati avada silmad ja näha, et maailm on üks vaimustav koht, kus kasvada, õppida ja armastada!
Ma olen tänulik selle õpetuse eest, teile lapsed,  mis te olete mulle iga päev andnud kõikvõimalikel erikummalistel viisidel!
On suurim au olla teie ema!


Eelmine
Karamelline unistus
Järgmine
Head aega pahad pahed

Lisa kommentaar

Email again: