Ma olen alati arvanud, et mu laste, eriti Lennarti, sisemine maailm on keerukam, kui ma iial arvata võin. Samas on tema kasvatamine olnud tänu taevale väga nauditav ja lihtne, kuni hetkeni, kui ärkasin, kui magusast unenäost, mõistes, et see siin on nüüd päris elu ja päris töö lapsega. Ma olen liiga kiire unustaja kõikvõimalike negatiivsete tunnete osas ja pean nüüd kõvasti peas ja ajas tagasi kerima ja meenutama kõike seda....
....mis toimus umbes 3-4 kuud tagasi. 
Halva tujuga ärkamine oli saanud Lennartil üleöö harjumuseks, et rikkuda kõikide teiste pereliikmete tujud. Olime muutumas Lennarti marjonettideks, sest tegime kõik selleks, et ta päeva jooksul vaid rõõmsana püsiks, aga oh ei, pahameele ja ustepaugutamised võisid vallandada mistahes ebaõnnestumised, vale pilk, vale sõna, vale toon või midagi muud milleks me kaugeltki kunagi valmis polnud. Ühesõnaga, minu väike poeg oli järsku teismeline, kellel oli igale asjale oma sõna vastu öelda! Ei aidanud arm ega hirm. Pärast üht suuremast tülist leppimist, istusime Lennartiga mõlemad pisarates põrandal. Tõmbasin enda ligi ühe paberijupi ja joonistasin juba meeleheitest ja hetke ajel sinna nädalapäevad. Leppisime kokku, et, kui ta suudab päeva jooksul erinevates olukordades rahu säilitada, siis teenib ta õhtul välja ühe kleepsu. Alustasin ühe probleemi võitlusega, aga ta hakkas iseenesest töötama nende kõikidega!
Ma ei suutnud oma silmi ja elu uskuda ja seetõttu pole julgenud sellest, kui oma viimase kahe kuu suurimast eduloost ka varem kirjutada, aga mu armas laps oli tõesti sellest hetkest tagasi! Tean, see kõlab lausa teleturulikult, aga see tühine tabel, minu muude pingutuste kõrval, mida proovisin temaga ellu viia,  tõesti toimis! 
Algselt leppisime kokku, et kui ta kogub 3 kleepsu järjest, on ta ära teeninud mõne toreda ürituse, külalised või külaskäigu, või mõne muu ühistegemise. Üsna ruttu unustas ta soovidagi mõnd ekstra preemiat, sest tegemisi ja toimetamise jagub meil ilma selletagi igaks päevaks ja ta hindab tohutult kõrgelt ainuüksi igat saadud kleepsu.
Ma olen täiesti aus ja tunnistan, et ma pole iial oma last näinud sedavõrd õnneliku, rahuliku ja enesekindlana. Möödas on 7 nädalat ja see toimib endiselt. Õhtul arutleme päeva läbi ja otsustame, kas päev tõi kleepsu.  Siis on tal võimalus valida vabal valikul kleeps ja lubab selle enda juhendamisel Adeelel paika sättida. Nüüd on kleepsuta jäänud päevade taga palju lihtsamad ja vaat, et isegi tühised asjad, mille puhul mööndusi tehes, võiks ma isegi kleepsu anda, aga kuna Lennart ise näeb vigu nii hästi, siis ka mina proovin mitte läbi sõrmede vaadata.
Ma soovin väga, et me Rainiga ei unusta end enam Lennarti nõrkustest rääkima tema kuuldes, sest nüüd ma näen, kuidas tema kõrgelt hinnatud käitumine süstib temasse rohkem eneseusku ja motiveerib teda olema veel ja veel parem!
Selle eneseusu toel hakkas ta näiteks ise mõned päevad tagasi ka abiratasteta rattaga sõitma ja nüüd saame veelgi rohkem kvaliteetaega koos ratastel ringi vurades jagada.
Temast on saanud veelgi hoolitsevam vend, neil Adeelega on ideaalne mängupartnerlus, hommik algab kallistustega, päev sujub rõõmsalt ja lauluga, õhtu lõppeb hellustega.
Nüüd ma saan küll väga hästi aru, miks öeldakse, et suured lapsed, suured mured, väiksed lapsed, väiksed mured. 
Adeele, ma loodan küll, et sa ootad veel nendega, aga, kui sa otsustad oma kohutava kahese, kolmese või neljase tujud valla päästa, siis teadku need kratid sinu sees, et ma ei kavatse neil meid võita!
Aga, kui vahepealgi on selliseid hingepause, siis on emadus ikka kõige lahedam amet maailmas! Oleks vaid, et see töö häid vilju kannaks!
Aehhh, nad on mul nii armsad, et lähen teen veel neile uinunutele mõned headöödmusid!
Vana tabel asendus uuega!
Saadame pupsikud  musidega magama, et homme võiks vähemalt sama tore päev tulla!
Jõudu kõikidele emadele!

      JÄRGMINE                                                                                                                                             EELMINE