Sildid:

Silmale nähtamatu

Tavaliselt, kui minu Mari ( keegi pole kellegi oma, aga minu Mari on minu Mari ) Tallinnast Põlvasse vanemate juurde käib, külastab ta alati ka meid. Sel korral tuli ta nagu jõuluime hoopis keset nädalat ja kutsus meid Adeelega endale külla hommikusöögile. Marile omaselt, võttis ta meid vastu hea söögi ja ilusa lauaga.

(loe edasi)
 Meie hommikune istumine venis pealelõunasse ning see oleks võinud kesta kauemgi, kui Adeele uneaeg poleks seda katkestanud. Meil jääb alati aega väheks ja lahkudes avastame, kui palju poolikuid mõtteid ja jutte jäi õhku. Meile pole võõrad ka vaikus ega mõttepausid, milles me ei tunne end iial kohmetult või ebamugavalt, sest kui on üks energia, polegi miski muu oluline. Ok, söök on! Hahaa!
Ja oh häda, meie ühiselt jagatud energia hakkas tööd tegema ka päevi hiljem, kus mõlemad korraga  jäime samasuguste sümptomitega haigeks.
Minuga koos vajus keset ööd palavikku ka Lennart, kes tuli meie voodisse. Olime siis seal kaks  hõõguvkuuma haiget.
Rain siis põetas meid öö läbi, kraadis, tõi meile vett ja rohtu, pani tekke peale ja siis jälle võttis ära. Hommikul sain ma kohe aru, et mina olen see meie pere laps, kes ei suuda haigustega toime tulla, sest Lennart säutsus juba hommikult rõõmsalt koos Adeelega mööda elamist ringi, kui mina palavikust plagistasin hambaid teki all ja olin võimeline ainult teed jooma. Ma tõesti mõistan oma õnne, et mu mees saab töötada siin Põlvas ja on mu käe- jala juures, sest temata neid päevi  poleks ma küll üle elanud. No tegelikult mina oleksin, aga lapsed oleks küll nälga jäänud, veetnud kõik päevad teleka ees ja end üksteist maha murdnud. Seega müts maha teie, naiste ees,  kes te olete pidanud kõikvõimalike haiguste ja hädadega rinda pistma ja sealjuures oma lastega üksi toime tulema!!!
Täna on neljapäev ja alles eile oli mul jälle rõõm ärgata inimesena. Et ka mina saaks vahelduseks toast välja, viis Rain meid Tartusse raeplatsile kiigemetsa glögi jooma. Seal oli tõesti ilus ja armas, puudus vaid lumi! Lennart kuulas ammulisui, kuidas jänes jõulujuttu luges ja Adeele uuris lihtsalt rebase ja jänese mõõtu! Meid mõlemaid Rainiga pani imestama, kuidas Lennart, kes pole üldse julge hundi rinnaga, avaldas ise soovi rebasele ja jänesele patsu lüüa ja mõne sõna vahetada, ronida elusuuruses puust põdra selga ja kükitas maha ühe tänavamuusiku ette, et teda kuulata. Lennart oli endas väga veendunud ja kindel, et just raekojas, mis oli väga uhkelt ehitud elabki jõuluvana. Kuidas saaks talt võttagi seda usku, muidugi ta elab seal!
"Tule- tule, emme, ausõna siin elab Jõuluvana! Ma kuulsin sealt muusikat"
(Peab tunnistama, selle ukse tagant kostus tõesti muusikat)
Lõbus oli jälgida ja kadestada, seda lapselikkust, mida me tihti kipume unustama.
Ja lapselikkuse unustamisest rääkides- veel enne haigeks jäämist käisime Lennartiga kinos vaatamas multifilmi "Väike Prints". 3- 4 aastasele on see multifilm küll ehk keerukas, nagu raamat isegi ja Minu väike prints niheles nii mõnigi kord, kuid vaatas kannatlikult minu rõõmuks lõpuni ja peale seanssi sain Lennartile nähtu lahti mõtestada ja selgitusi lisada. Tõeliselt puudutav ja kõnetav lugu, kuidas märgata seda, mis on tõeline ja tõeliselt tähtis, ning mida me vanematena oleme unustanud. Lennarti sall oli seansi lõppedes igatahes minu pisaratest väga märg!  Ma soovitan seda vist isegi täiskasvanutele rohkem, kui lastele, aga miks mitte veeta seda vaadates üks hubane jõuluhõnguline õhtu. Meie vaatame seda kindlasti oma lastega veel, kui nad veel naaaatukene kasvavad!
Sõbrad, ainult südamega võib õigesti näha!

Eelmine
Pulmapidu
Järgmine
Häid Jõule!

Lisa kommentaar

Email again: