Sildid:

Palun pilet karussellile

Üks lõiguke õhtust Tivolis, tõestas mulle taaskord, kui erinevad ühe pere lapsed ikka võivad olla. 
(loe edasi)
Pidin oma marsruuti valima mitu päeva, et lapsed ei märkaks kultuurikeskuse parklas ülesseatud minitivolit, aga täna siis leidsime, et lapsed on tõeliselt väärt vähemalt üht lõbusõitu. Nagu ikka oli Adeele meil see, kes esimese hooga kohe karusselli otsa malbelt anus :"Paluuuun sinnna." See laps on nii hull kiikumise järele, et me juba vaikselt väldime paiku, kus ta võiks kiike märgata, sest me ei saa teha muud, kui teha talle "suuuuuurt hooogu", nagu ta ise ütleb. Ilmselt peab ta olema pärinud selle geeni Rainilt, sest meile Lennartiga ei kuulu kindlasti kiikumine lemmiktegevuste hulka! 
Ometi leidis Lennart endale tegevust autotroomil ja kogus ennast pikalt, et õudusterajale minna. Uudishimu sai hirmust võitu ja ta oli hiljem nii uhke enda üle, et ta seal ära käis! 
Aagh, see on üks mu lemmikvaatepiltidest, kuidas Adeele midagi kannatlikult oodates nagu kutsikas alati oma käpad kõhule risti sätib! 
Ma armastan neid kahte meest! Miski ei tee mind õnnelikumaks, kui näha nende silmist puhast rõõmu ja sädemeid pritsimas!
Need patsid! Lõpuks ometi on see aeg käes, kus saan enda tütre juukseid punuda. Ta tahab tohutult olla oma täditütarde sarnane ja kui ma siis talle räägin, et Gertrudil ja Hettelil on ka ilusad patsid, siis ta istub peegli ette ja ma võin oma näppudel rahulikult käia lasta. Sama taktika käib meil aegajalt riietumise ja magamapanekuga!
JÄRGMINE                                                                                                                                                                 EELMINE
Eelmine
Jaanid olid ju.
Järgmine
L ja B

Lisa kommentaar

Email again: