Sildid:

Aprill on käes!

Käes ongi Adeele ja minu sünnipäevakuu! Meie peres on see hästi ära jagatud, et naispere tähistab sünnipäeva aprillis ja meespere juunis. Sadagu vihma või lund, minu jaoks algab just nüüd tõeline kevad. Päike paistab juba nii kõrgelt, lastega saab pikalt õues olla, paksud üleriided vaikselt talvekorterisse sättida ning on põhjust päikseprille kanda!
(loe edasi)
Kuigi eilne õhtu oli vilu ja tuuline, oli siiski õhus palju kevadet. Kui tavaliselt käime reedeti kellelgi külas või ootame ise kedagi külla või teeme midagi muud toredat, siis eile otsustasime, et viime Lennarti  peale pikka lasteaianädalat hoopis Taevaskoja vaikusesse kevade märke otsima. 
Kinkisime Lennartile teiseks sünnipäevaks strideri jooksuratta. Ma olen kindel, et see on üks parimaid asju, mida oleme talle ostnud. Parim vahend lapsele, et läbida pikki vahemaid ebatasasel maastikul, olgu jää, vesi, juurikad või mäed, kõigest tuleb raskusteta läbi. Mulle meeldib, kuidas Lennart oma jalad sellele üles toetab, tunnetab nii hästi tasakaalu ja naudib pikka sõitu, kui allamäge sõidab. Ja kui palju olen ma kahe lapsega kahekesi jäänud, et üks on vankris ja teine tahab jala kõndida rattaga sõitmise asemel. Mõne teise rattaga võib sellisest jalutuskäigust saada kohutav mälestus, aga strider on nii kerge, et seda võib mängleva kerglusega käes kanda kasvõi laps ise.
Nüüd on selle vastu huvi üles näidanud ka  Adeele ja Lennartil on kohe kohe aeg väntadega ratta sadulasse ronida ning selleks on tal peale kahte aastat tasakaalurattal kõik eeldused olemas! :) 
Väike eine õues on suurepärane võimalus panna lapsed sööma kõike, mis muidu kodus niivõrd ahvatlev polekski! Porgand, kapsas ja paprika olid mõne hetkega karbist kadunud. Päris naljakas oli jälgida, kuidas kaks tavalist saiaviilu ,mille olin kaasa haaranud hoopis partidele, kui oleksime neid kohanud (ma tean- seda ei tohiks teha), olid neile eriliselt maitsvaks maisupalaks!

Ilmselgelt olen ma Raini lemmik pildistamisobjekt! Kui tahes palju kordi ma ei võitle temaga, (ei, ei mulle ikka meeldib, kui ta pildistab, aga vaid siis, kui ma selleks ise soovi avaldan) on terve albumitäis pilte, minu näost ja jalgadest ja seljast, sest ma oskan juba õigel hetkel talle selja keerata.  Nagu näha, olen juba valmis pöördeks, aga piltnikuhärra jõudis siiski ette!
Ma pean väga tihti selgitama, et mu laps pole just nutnud  ja igaks juhuks alati mainima, et mu lapsel pole ka silmapõletikku. Ka siin on näha, et Adeele silmad on vesised, aga sellepärast, et tal on sünnist saadik pisarakanaliummistus, millest nüüd tänu väiksele operatsioonile hakkame vähehaaval lahti saama :)
Lennart on tõeline hurmur, ta teab alati mida teha ja mida öelda, et sulatada me südamed. See on nii naljakas ja armas, kui üks meist  musi tahab ja siis ta küsib enne, kas mul on huuled värvitud. Kui on, siis pean tõestama, et see huulepulk ei jäta ta näole jälgi ja vahel saan teda värvitud huultega taga ajada ja talle pakub see nii suurt nalja. Nii siis oleme enamasti üle kolinud põsemusidele.
Tegin küll eile Lennartile mitu väikest aprillinalja, kuid Rainile polnud midagi toredat suutnud välja mõelda, kuni Rain saatis sõnumi, et tuli töölt ära. Tõsi-väga karm nali! Aga ma jäin tõesti uskuma, kuni hetkeni, mil Rain mu tõsise kõne lustakalt vastu võttis! Sepitsesin vasturünnakut pool päeva! Taevaskojast lahkudes tegin avastuse, et mu abielusõrmus on kadunud! Raputasin varrukat lootes et sõrmus tuleb sealt välja ja moonutasin oma häält nutuseks. Lennart kõrval ütleb: " Emme, ma näitan sulle, et ei ole ju kadunud!" Ja ma pidin naerma purskama! Rain oli nii paanikas, et tormas juba otsingutele minu kätt kontrollimata. Mul hakkas temast nii hale ja hüüdsin kiirelt "aprill!"  Oeh, kah karm nali aga ajab mind ikka veel naerma, sest Raini pole just kerge haneks tõmmata!
     Palju nalja ja lusti aprilliks!

JÄRGMINE                                                                                                                                  EELMINE

Eelmine
Pühadejänku
Järgmine
Hommikud, need hommikud

Lisa kommentaar

Email again: