Sildid:

 Aeg tütrega

Peale Lennarti palavikulisi päevi ja Hermani sünnipäeva, tunnen, et Adeele on kuidagi kõrvale jäänud. Jõudmata veel midagi parandada, teatab mulle Adeele keset oma ilusat nukumängu, et suureks saades kavatseb ta vaid ühe lapse saada.
Vastan talle tema arvamust toetavalt, et ka nii võib, kuid küsin pisut juba vastust ette kartes, miks ta nii kindlalt vaid ühte tahab. Adeele vastab talle omaselt positiivsel ja innukal toonil, et siis ta saab ainult ühega mängida! Mulle, emale pole rohkem vajagi! Viskan sõna otseses mõttes lapi käest ja küsin Adeelelt ettepanekuid, mida ta teha tahaks! Tegelikult ma ju tean ka sellele küsimusele vastust- ikka jäätist sööma! Kuna telekas ja kino teda ei paelu, jääb see varjant ära ja hoolimata ilusast ilmast, hüppame autosse, et minna mängutuppa. Veetnud seal poolteist tundi, teeb Adeele ettepaneku shoppama minna. Uurin, mida tal tema arust vaja on ja tema vastab, et ega midagi ei ostagi, lihtsalt lähme shoppame!
Ma defineerin tema mõistes shoppamist- jalutad poest poodi, katsud ja imetled asju, aga midagi ei osta. 
See, missuguse naudingu ja kirega ta mistahes poes ja osakonnas “shoppab” on juba omaette vaatepilt! Ja kuigi, ma hoian telefoni lausa segamatult lennureziimil, ei suuda ma vastu panna ja lihtsalt pean seda mälestuseks filmima. Ta silitab kleite ja ehteid, kutsub mind kaasa neid imetlema ja vaatama. Ta vaatab inimesi ja jääb neid salaja eemalt jälgima. Tema kõige suuremaks kireks on kingad. Ja mitte laste kingad vaid naiste kingad.  Vahemärkuseks üks fakt-kõik naised, kes meil külas käivad, teadku, et Adeele identifitseerib teid teie jalanõude järgi. Ja uskuge- see kiiks ei pärine küll minult!
Peale jäätist, mängutuba ja poest poodi ratsutamist, lähme sööma. Jalg üle põlve, taldrik tühi, pühib ta salvrätiga oma suu nagu tõeline aadlipreili ja teatab siis “kuhu poodi me nüüd lähme?”. “ Midaaa?!” mõtlen mina ja mõistes,  et hakkan juba praegu oma lapsele jalgu jääma, tõmban vahe peal laua alla maandunud saapa endale uuesti valutavasse jalga. Järsku oleme tema juhatusel raamatupoes, kus Adeele veab ühekaupa aina uusi raamatuid endale laua taha “lugemiseks”. Pean talle meelde tuletama, et see pole raamatukogu, samal ajal õnne tundes, et lapses peitub ka muud, peale pinnapealse asjaarmastuse. Peale 5 tundi Tartus veedetud aega, teen ettepaneku koju hakata minema. Adeele keerab otsustavalt minu poole ja teatab nukral toonil “ma juba hakkasingi vennasid igatsema”. “Mitut last sa, Adeele ikkagi tahaksid?” mõtlen ma muiates, aga jäägugi see teema piiiikaks ajaks sinnapaika.
Teel koju laulame koos tema lemmiklaule, tema valjemini kui mina, sest eriliselt valjult peavad ju kõlama kõik R-id, mis nüüd nii kõlavalt juba ta suus kõlama on hakanud.

Hoiame käest kinni ja tema silitab uhkusega oma vaba käega enda sõrmes olevat kitsepeaga sõrmust, , mille ta kõikidest maailma asjadest endale poest välja valis. 

Kui väga meil seda aega oli vaja! Mida ma olen elus nii hästi teinud, et mul on antud selline tütar?!


Telefoni galeriid scrollides, avastan paar pilti meie pere ühest shopingupäevast. Internetist ostude tegemist, pole ma veel endale sisse juurutand. Ehk on see poes ringi tuuslamine kord kuus väikseks vahelduseks, koos sellele järgneva väljas söömisega. Ja kui see tundub kellelegi lastepiinamisena, siis me arvame, et lapsed peavad õppima ka sellistes kohtades end ülal pidama.  Üldjuhul pole meil selle viimasega probleeme, aga vahel, nagu näiteks sel hetkel neil piltidel, kui meil on kaasas ka kaks poissi,
läheb ikka väikseks esinemiseks, et tuletada enda kohalolu meelde ja näidata oma "oskusi". Lastega mööda poode ringi käimine, nõuab muidugi väikest ettevalmistust vaimselt, aga ka ostunimekirja koostamisel ja marsruudi läbimõtlemist. 

Ja siis jälle need tüdrukute hetked proovikabiinis!


Eelmine
Kuhu see aasta kadus?!
Järgmine
Konmari. Mis see on?

Lisa kommentaar

Email again: