Aastavahetus on kindlasti üks nendest päevadest aastas, mida ma alati ootan. Kõigest, millest ma unistan, kipun ma aga  tavaliselt juba kuid varem mõtlema ja toimuvat visualiseerima. See on üks mu kiiks, mis pole alati tore, sest ma idealiseerin pidevalt kõike ja vahel isegi rohkem, kui peaks! Aga....kui toit läheb nässu, ma ei jõua end külaliste saabumiseks valmis, või lapsed jäävad haigeks, või ilmub mõni mistahes muu ootamatus, mis mu plaanid võib nurjata...See tundub kõik nii oluline ja oma visioonis põrumisega leppimine ei kuulu minu tugevustesse! Samas pole ma oma kogemustest ikka veel õppida suutnud, sest alati on ju kõik väga hästi läinud või siis olen suutnud end olukorrale vastavalt kiirelt ümber programmeerida!
Ka möödunud aastavahetuseks olid mul kõrged ootused, aga mul polnud tööde kõrval aega seda "üle mõelda" ja see tunne meeldis mulle! 
(loe edasi)
Ja nii paistab olevatki, et mida rohkem sebimist, seda paremini välja kukub! Samas vaimus kavatsengi jätkata sel aastal! Võtta vabalt, aga samas tegutseda ja pingutada!

Me pole veetnud lasteta ühtegi aastavahetust ja nii ei erinenud ka seekordne teistest. Me leidsime juba Lennarti esimesel aastavahetusel, kui ta oli 6 kuune, et koos võtame neid uusi aastaid vastu nii kaua, kui nad meil veel kodus on.  Ühel päeval vaatame kahekesi aastavahetuse teleprogrammi (kusjuures kujutluspilt sellest mulle täitsa meeldib!) ja ootame Jumal teab kust ja millal meie lapsed( kes polegi siis enam nii lapsed) koju tulevad.
Kuigi telekas virvendas huvitavaid karaktereid ja meeleolukaid programme, oli mul hea meel, et sel õhtul, ei pakkunud see mitte kellelegi huvi! 
Terve õhtu ja öö sai täidetud mängude, naeru, hea tuju ja kümnepealise meeleoluka seltskonnaga!
Valasime tina, millest keegi ka pärast pikka uurimist midagi väga välja ei osanud lugeda!
Ka lastel oli seltsis segane! Ainult Adeele, ainukese tüdrukuna hoidis meie lähedale! Ta on nii armas. Ma ei või!
Nimesiltide tahaküljele võis punktiirile igaüks omale salaja kirjutada, mida uuelt aastalt soovida, loota, paluda ja enesele lubada.
Meriliis, Kerstin, Katre ja Liisa said meenekingituseks minu akvarelljoonistustega A3 kalendrid.
Roosajuukselise neiu pilt valmis peast, kuid kaktuse pildiks sain inspiratsiooni mahavehkimiseks allolevalt pildilt!
Sellest sai ilmselt esimene aastavahetus, mida Lennart tulevikus meenutama hakkab ja ehedalt mäletab! Eelmisel aastal tegime vaid enda ilutulestiku, sest linna oma ei hakanud me lastega minema vaatama ja neile paistis sellest tollal ka piisavat. Sel aastal pakub meie elukoht võimalust jalutada 50 meetrit ja kogu ilutulestik on otsekui peo peal.
Lennart vaatas seda kõike nagu silmi mitte uskudes ja sosistas mulle karjudes kõrva: "Emme, ma jaksasingi selle ära oodata!!!" See oli ilus! Ja ma siiralt loodan...ei, ma olen kindel, et kõik need neil minutitel taevasse edastatud soovid ja tellimused pannakse sealtpoolt nüüd siia peagi teele! Meile ja teile kõigile!
Imeilusat aastat teile ja, et kõik ilus ja hea teid alati üles leiaks!
Mina ootan teid, mu parimaid alati siia!
Ootan alati teie kirju või kõnesid, murede, rõõmude, tellimuste või mis tahes muu sooviga!  
Ehk saan mina täita kuidagi mõne osakese Sinu selle aasta soovidest?! :)

                                     JÄRGMINE                                                                                                                         EELMINE