40st nädalast sai 40 päeva

Enam ta sinna muidugi tagasi ei mahuks, aga kui saaks, siis pakiks ma ta sinna uuesti ja kogeks tema sünnihetke aina veel ja veel. Pole palju hetki, mida elus tahaks aina repeati peal kogeda, aga lapse sünnihetk on just see, mis kestab liiga vähe! Nii vähe aega ja nii palju tundeid, et mõistus näeb kurja vaeva, et seda kõike mälestusteks salvestada!
Ja iga päevaga saabub temaga koos uusi avastusi ja elevust, kõik tundub nii oluline,et päevikuta ma hakkama ei saaks. Nagu ma ei suutnud ka keskkoolis detailidesse laskumata teha ümberjutustust või lühikokkuvõtet, ei suuda ma praegu eristada ka olulist väheolulisest...ja eriti puudutab see mälestus(esemete) kogumist! Sest need "esimesed" asjad nagu esimene lutt (jep, bakterid!) või esimene joonistus peajalgsest inimesest.. need on ju nii armsad! Ainult et nende karbid hakkavad juba praegu üle ääre ajama...


                   JÄRGMINE                                                                                                                           EELMINE

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: