Sildid:

22 nädalat

Juba üle poole aja rasedusest on kestnud meil pojaga kokku ja kooskasvamine. Ma olin planeerinud, et kolmandast rasedusest ma võtan iga sekundi, kuid tuleb välja, et see möödub veel kiiremini, kui minu esimesed kaks! Sellise tempoga möödub saabuv suvi ilmselt silmapilkselt ja juba homme on september-oktoober. Olgem ausad, ma juba tõesti ootan temaga kohtumist aga oma suve ma vahele ei tahaks siiski jätta!
(loe edasi)
Mulle pakub tohutult põnevust jälgida internetis lapse arengut nädalate kaupa. Tänaseks on ta umbes poolekilone, tal on välja arenenud isegi kulmud, ripsmed ja sõrmed. Laste vaimustus oma pisikese venna tulekust saabus esimese ultraheliga. Ka teisele võtsime nad mõistagi kaasa ja mina nägin kohe beebi profiili nähes, et sealt tuleb üks Lennarti miniversioon! 
Juba leian end temaga rääkimas ja käed käivad intuitiivselt alati kõhule. See on nii armas, kuidas ta oma liigutustega mulle vastab ja mu sooja käe alla liigub. Rasedus on muutnud mu veel melanhoolsemaks ja pisarad võivad silmast välkuda väga ootamatult, nii et ma palun vabandust kõiki, keda ma nendega ehmatanud olen! Ma ei oska ise ka pisardavate inimestega suurt midagi peale hakata! :)
Üha rohkem hakkan ma ette kujutama elu viiekesi ja lapsed aitavad kõvasti sellele kaasa. Kui ma Adeelet oodates ikka suunasin Lennartit oma kõhtu musitama ja paitama, siis sel korral tundus see mulle tobe ja pealesunnitud. Ehk olen lihtsalt vanemaks ja ratsionaalsemaks muutunud. See eest on lapsed avastanud kuidagi ise, et tore on vennale head und soovida või mu kõhule etteaimamatult kalli teha. 
Millest ma loobunud pole, on laste tõstmine ja vahel ka Adeele õhku tõstmine. Need on muidugi asjad, mille peale Rain kurjaks saab ja ta on lastele nii palju selgitanud, miks emme neid tõsta ei tohi. Nüüd kutsub Lennart mind sellistel hetkedel ise korrale.
Hoolimata sellest, et minu kaalunumber korralikult kasvab ja ma oma stardikaaluga sugugi rahul ei olnud, tunnen end oma kehas suurepäraselt. Hetkel on mul nii palju energiat, et suudaksin mägesid liigutada, kuid see eest on mälu ja mõistus täiesti kaduma läinud. See võiks tähendada, et tuleb ilmatutark poiss. :)
Minu meelest on mu kõht hetkel nunnumates mõõtmetes üldse ja ma ei raatsi seda veel langevate ja hõljuvate kottkleitide alla peita. Hoopis ootan juba õiget ilma, et talle päikest anda!
Ma loodan, et meie pisike noorhärra tunneb end minu kõhus samahästi, kui mina teda kandes!
Kuigi Lennart sündis juunis, on see minule siiski esmakordne minna suvele sellise rasedusega vastu ja see tundub nii põnev, hoolimata sellest, et väike sabin mul kuumuse pärast siiski on, arvestades kui kuumavereline ma olen.

Igatahes ilusat nädalat ja kaunist ootust kõigile ootajatele!
                                                                                                                                              EELMINE
Eelmine
Võilillelaps
Järgmine
Pildid telefonist. Mai.

Lisa kommentaar

Email again: