17 päeva

Kõigepealt suur suur aitäh teile kõigile, kes te olete kirjutanud, helistanud, messinud, meid külastanud ja Hermaniga tutvust käinud tegemas, kallistanud ja nii ilusaid soove meie poole saatnud!  Ilmselgelt on meie endi jaoks Hermani ilmaletulek vähemalt sama eriline, kui Lennarti ja Adeele sünd, kuid kõik need õnnesoovid on ausalt öeldes olnud tõeliseks üllatuseks!  Seda on raske seletada, aga mul oli jäänud mulje ja olin kindel, et kõrvalseisjatele näib iga järgnev laps eelmisest iseenesestmõistetavam...see on nii südantsoojendav, et meie ümber on nii palju armsaid inimesi, kes elasid kaasa ja toitsid seda tunnet, justkui oleks tegu meie pere esiklapsega!
(loe edasi)
Minult ikka küsitakse "Madli, kus su postitus on?" ja "Kuidas sul ajaga on, kas sa tööd juba teed?"
Pean vastama ausalt- minu põhitööks on hetkel end silmini beebiunelmast täislaadimine. Ma pole inimene, kes rahulduks teiste beebide nunnutamisest. 
Kui Lennart oli sündinud, tahtsin beebi kõrvalt jõuda palju teha, sest teadsin siis, et saan elus veel kaks korda seda beebimajandust nautida. Nüüd pean seda aega veel hindamatumaks. Äraütlemata tore on kuulda, kui perearst kahenädala kontrollis kiidab, kui hästi ta kasvanud on ja kui tublilt ta juba pead hoiab, kuid minus valitseb iga päeva lõpus melanhoolia, et taaskord päevake läbi ja mu vastsündinu polegi enam seda ja varsti kaob ka beebilõhn. 
Ma ärkan hommikul 6:45, et saata 7:30 lapsed Rainiga lasteaeda. Ma hakkan kohe tegutsema- koristan elamise, käin pesus, teen näo pähe, joon kohvi, et siis Hermani ärkamiseks ei oleks mul midagi muud, kui vaid tema. Ta on niigi vähe üleval ja see aeg peab olema kvaliteetne! Kuna õhtul, kui lapsed lasteaiast tulevad, proovin leida võimalikult palju aega neile, olen päeval  Hermani kõrval, isegi kui ta magab. Võib olla, et temast saabki paras memmepoeg ja ma hellitan ta oma lähedusega ära, aga olgu siis nii! Ta on lihtsalt nii armas, et raske on ennast temaga mitte ära kaotada ja ma arvan, et ühtegi beebit pole võimalik armastusega ära rikkuda. Ma ei saa kolmanda lapsega teha allahindlust ja ta on ära teeninud vähemalt sama palju, kui Lennart ja Adeele beebina.
Nii et mõnda aega tahan ma veel elada selles mullis ja mitte kiirustada "asjalikuks" saamisega.
Küll aga surfan ma pinterestis ja mõtlen juba tuleviku projektite peale. Ma pean ikka nüüd uute unistuste peale mõtlema, aga oi seda on raske teha, kui istud mugavalt oma õnnetipul.
Eelmisel pühapäeval tegime katsikupeo perekonna ringis.  Sel päeval sai teoks ka Raini suur soov teha ka Hermanist lutilaps. Peab tõdema, et see oli hea otsus meile kõigile.  Esiteks ei pea ma kohe näiteks Lennarti ja Adeele juurest jooksma Hermanit toitma, kui ta häält teeb, vaid saame lutiga aega võita. Niisamuti saan ma ka enda jalutuskäike ja Hermani unesid pikendada.  Ei taha kiita, aga praeguseni on Unemati oma uneliivaga ikka väga lahke olnud! Öösel magab ta lutita ja piiksuta, jääb unne ca 22:30 ja ärkab hommikul kell 9. Öösel sööb 2 korda. Päeval magab umbes kolme tunni kaupa. Paar õhtut olin segaduses, sest Herman nuttis lohutamatult. Arvasin juba, et gaasid, kuid ilmselt oli põhjus hoopis selles, et ta väsis õhtusest elutegevusest nii ära, et ei saanud enam aru, kas olla üleval või magada. Loodetavasti puresime ka selle pähkli läbi ja nüüd on viimased õhtud jälle rahulikud olnud. 
Lennarti ja Adeele puhul pole me veel armukadedust täheldanud. Vastupidi, nad on nii empaatilised, musitavad ja hellitavad teda, magama lähevad nagu suured inimesed ja kui Herman teeb häält, siis kamandavad mind kiiresti talle appi! Eilse õhtu veetsin esimest korda lastega neljakesi, ilma Rainita ja ma tundsin end nagu tõeline superkangelane- lapsed mängutatud, söök tehtud, vannitatud ja magama pandud. Terve õhtu valitses idülliline vaikus, et tundus lausa patt hiljem telekatki käima panna, vaid lubasin omale preemiaks hoopis kaks jäätist!
Oeh jah, sellest viimasest oleks pidanud siiski loobuma, aga oi, kui raske see on! Ja seda raskem on üheksa kuuga kogunenud kilodest lahti saada. Olgugi, et tunne on selline, nagu ma kannaks suurust 36, näitab peegel paraku midagi muud ja pool teed veel algse kaaluni on minna...ja see tee on pikk! Aga olgem ausad, see pole kohe üldse praegu oluline!
Minu esimene pavlova.
Pildil Bebe Organicu tudukas ja paeltega mütsike.
Hermanil jalas Bebe Organicu traksidega pehmed püksid. Kellel pilti vaadates külm hakkab, siis teadmiseks- meil on kodus vägaa soe :)
Taaskord midagi nahasõbralikku Bebe Organicult!
Vennad!
Oi, kuidas ma neid kolme jumaldan!
Ja seda meest siin jumaldan ma eriti!
Lennart pildistas meid. Olgugi, et fookusest väljas, mulle millegipärast just meeldib see pilt!
Provotseeriv pilt, aga teadlikult! Tean, et rinnaga toitmine tekitab vastakaid arvamusi, kuid minu jaoks on tegu normaalsusega ja ma ei kavatse seda kunagi häbenema hakata! See on uhkus ja privileeg!
                                                                                                                                                   
PS! Postitus on kirjutatud juba eile, 29.10, kuid ununes avaldamata, seetõttu on tekstis ajavormid veidi sassis! :)
         JÄRGMINE                                                                                                                                                       EELMINE

Sellel postitusel on 3 vastust

Oi kui mõnus postitus. Ma lihtsalet ei jõua enam ära oodata, et teid näha ja pisikest nunnutada! :)
Te olete ikka ja jälle nii karastavalt tublid!
Muah
Mari
31. oktoober 2017
Aitähh kallis Mari! Ootame sind! Muahh!
adelinemadeline
31. oktoober 2017
Käsi põsakil loen ja vaatan pilte! Imeline!
M.L
2. november 2017
Email again: